jälgida, et teenindamisel ei tekiks täielikku vaikust või hoopis liigset familiaarsust. Igas keeleruumis on omad tavad ja kombed ning eestis iseloomustab neid ametialases suhtlemises ,,Teie" kasutamine. Teada saades kliendi nime, tuleks seda ka kasutada, kuid delikaatselt. Nime kasutamise viis sõltub konkreetsest kliendist ja situatsioonist. 2 Keelekasutuses on oluline sõnavara kasutus, kuid samas peab olema ka teadlik nn. erikeelest, kuna omavahelisse kõnepruuki tuleb pidevalt juurde uusi sõnu, väljendeid, lühendeid ning neid kasutatakse rühmasiseselt täiesti loomulikut. Seda nimetatakse argooks või erialaslängiks. Tähtis on meeles pidada, et kõne- ja kirjakeel erinevad teineteisest. Suhtlus on alati kahesuunaline protsess. Sellele, kas sõnum jõudis vastuvõtjani ja kui hästi ta sellest aru sai, annab vastuse asjakohane tagasiside. Kõige tavalisem kliendiga suhtlemise viis on tema küsimustele vastamine
vapiomaniku õigusi. Üldiseks uurimisobjektiks kujunes vapp 16. sajandi lõpul. 1594. aastal avaldas vaimuliku ametit pidav heraldik Cyrianus Spangenberg oma raamatuus Adelsspiegel nägemuse vappide tekkimisest. 1638. aastal esitas jesuiidipaater Silvester Petra Sankta töös Tesserare gentilitae vapiajaloo uurimise metoodika põhimõtted. Nendes peeti mingi vapi uurimisel oluliseks selle teaduslikku kontrolli, lähtudes heraldikareeglitest ja heeroldite erikeelest. 1659. aastal defineeris Claude F. Menestrier vappi kui märki, ,,mis kujutab endast midagi terviklikku hieroglüüfilises mõttes, koosnedes joonistatud või graveeritud ja kindlate reeglite järgi paigutatud kesksest kujundist." (Saare 2006, lk 7) Vapiajaloo üldkäsitlusi hakati avaldama entsüklopeediates 18. sajandil. 20. sajandi algul piiritleti märksa rangemalt heraldilise uurimisobjekti kriteeriumid. Vappi defineeriti embleemina, mille
Tegelikult omandatakse häälikud sõnades, mitte isoleeritult. Katse seada häälikuid kõnetule lapsele võib küll osaliselt õnnestuda, kuid need ei leia rakendust. Seetõttu saab kõne kujundamine alata sõnavaratööst (ühesõnalausest), mitte aga häälikuseadest. Sõnavara omandamine. Lapse esimesed sõnad kasvavad välja lalinast. Selleks peab laps aga tabama lalina pseudosõna ja täiskasvanu sõna sarnasuse. Osa esimesi sõnu on pärit hoidekeelest (erikeelest, mida täiskasvanud kasutavad lapsega suhtlemisel). Sellised sõnad on reeglina lapse jaoks emotsionaalselt olulised, häälikkoostise poolest aga lihtsad (auh-auh, mamm— mari, mõmm-mõmm jne). Uute sõnade edasine omandamine teiste kõnest nõuab lapselt järjest täpsemat foneemikuulmist, normile lähenevat hääldamist ning sõnaga tähistatud objektide- nähtuste tunnetamist (vastavaid kujutlusi). Kuid üsna varsti puutub laps kokku ka tähenduse
annaabi.ee 
