ettevõtmisi kohapeal uurinud, aga kas ka kohapeal nendest kirjutanud, seda ei tea. Aga juba hulk aega enne Ennot, 1805.-1820. a. tegutses Haapsalus Baltiski kooliringkonna inspektorina luuletaja Gustav Jakob Ungern-Sternberg, kes luule kasuks riigiametiski loobus. Tema Haapsalust kirjutanud värssidega kogust 'Harfentöner Reval' 'Hapsals Badezeit' ja 'Hapsals Werth' võib soovi korral tutvuda Haapsalu koduloomuuseomis L. Randre erifondis. Teadupärast ei ole aga seegi poeet Haapsalus see kõige esimene. Prioriteet võis kuuluda eesti kõige esimesele ajakirjanikule ajakirjanikule Gustav Adolph Oldekopile, kes olevat Haapsalus 1775. aastal sündinud. Haapsalut on külastanud ka poeet Gavrila Derzavin, kes külastas oma naise õde ning pühendas krahvile luuletuse, milles kõneldakse Haapsalust kui õdusast nurgast, kus suurlinnade meelelahutusest võib leida puhkust.
t kustutada tusiga mitteloetavaks tõlkijate, toimetajate, kommenteerijate jt nimed, kui need olid keelustatud. Pärast töötlemist võis seda raamatut laenutada. Raamatuid siiski ka hävitati, lõigates ,,peenteks lõikmeteks". Dokumentides esineb ka kirjutisi põletamisest, kuid suusõnaliselt pole sellele kinnitust saadud, kas see ka toimus nii. Palju hävitati ,,Toimetisi", mis tähendas ülikooli 20 aasta teadustoodangu hävitamist. 1954.a-ks oli inventariraamatute järgi erifondis 188 751 köidet. 1955.a.-st hakati aga mõningaid eestikeelseid raamatuid tagastama üldfondi. Erifondi osakond hoolitses ka kataloogide puhtuse eest. Teenindati ka lugejaid.1950.a. kasutas lugemissaali(kojulaenutamist ei saanud olla) küll ainult 37 inimest, kellele laenutati 471 köidet. Kokkuvõtteks Tsensuuri tegevuse tagajärjel lõhuti kõigi raamatukogu fondide struktuur. Erifondi raamatuhulga kuhjumisega suurendati niigi suurt ruumikitsikust. Lugejateenindus oli häiritud,
asutuste arhiivimaterjalid) piirangud. Erifond – sealt oli materjali keeruline kätte saada. Teatud dokumentidega lihtsam (nt diplomitööd tehes, mis eeldas teatud materjalide kasutamist). Ka raamatukogudes erifondid, kuhu oli paigutatud pea kogu EV aegne ja Saksa okupatsiooni aegne kirjandus, ka Nõukogude ajal põlu alla sattunud publikatsioonid jms. Suur osa EV aegset ajakirjandust oli erifondis. Prooviti ka võime üle kavaldada, nt kui juhendaja ja tudeng said kokkuleppele, et uurimisteema oleks võimalikult lai – ligipääs huvitavale kirjandusele erifondides. Samas ei puudutanud erifondid vaid 20. saj materjale vaid ka varasema ajaloo dokumentidega. Nõukogude võimu jaoks olid ohuallikaks eelkõige kõikvõimalikud kaardid, mis seetõttu olid tavauurijatele kättesaamatud (nt Rückeri Liivimaa kaart).
annaabi.ee 
