lapsed õppida integreeritult tavakoolis/-lasteaias või erikoolides/-lasteaedades või-klassides, kus õpetus on suunatud eelkõige erivajaduse ületamisele või raskemal juhul kompenseerimisele. Suund on sinna- poole, et võimalikult palju arenguhäiretega lapsi saaks käia tavalasteaias. Sobitus-rühmade loomine hoogustus omavalitsustes 2000 aastal. Selle, millises ulatuses lapsel arenguprobleem on, otsustavad erialaarstid, kuid neist igaüks vaatab last oma eriala piires, harvem laiemalt. Rehabilitatsioonikeskus pakub psühhosotsiaalset abi. Selle eesmärk on parandada puudega inimese iseseisvat toimetulekut, toetada ühiskonda sulandumist ja soodustada arengut. Kahjuks praegune rehabilitatsioonisüsteem keskendub liigselt vanemale koolieelsele eale ning algklassidele. Õnneks või kahjuks jääb lõpliku otsuse tegemine lapsevanemale. Õiget otsust on raske langetada, sest
korraldamine. Töö vanuritega kui mitme elukutse tegevusala Sots. töö meetodeid kasutatakse töös vanuritega. Tuleb arvestada, et nii nagu vananemine on mitme teaduse probleem, nii ka töö vanuritega on mitme kutse tegevusala. Sots. töötaja ja hooldaja peamiseks rolliks töörühmas on aidata teiste kutsealade esindajatel, teistel klientidel ja kogu kollektiivil mõista vananemist ja üksikvanuri problemaatikat tervikuna (med. õde, psühhiaater, sots. töötaja, köögi abitöölised, erialaarstid.) Sotsiaaltöö üksikutest meetoditest on vanuri ja tema perekonna psüühilises emotsionaalses ja sotsiaalses toetamises keskne koht kuulunud sots. tööle. Selle ego psühholoogial põhineva psühhosotsiaalse töö kõrvale on pikkamööda tekkinud sotsiaaltöö uusi lähenemisviise mille kohandumised on muutunud üldiseks ka töös vanuritega. Uued lähenemisviisid: 1. probleemi lahenduse mall, kus keskendutakse elu igapäevaste probleemidega töö
ravirahast (20. sajandi keskel nt tarbisid haiglad 2/3 USA-s tervishoiule kulutatavast rahast). Uusajal omandas meditsiinikutsete kujunemine uusi jooni. Riigi sekkumine arstitöösse algas 1720. aastatel saksa keeleruumis (Preisimaa ja Austria), sooviga kontrollida arstide väljaõpet. Sõjaväe kaudu toimus suures osas kirurgide tõus akadeemilise meditsiini tasemele. Sõjavägi toetas 19. sajandil ka spetsialiseerumist, tekkisid erialaarstid (psühhiaatrid, silmaarstid jm). Riigi roll oli alates 19. sajandist keskne ka tervishoiusüsteemi loomisel, viimasest kujunes keskkond, kus arstid asusid otseselt tegelema riikliku poliitika elluviimise ja väljatöötamisega. 19. sajandil sai arstist niisiis üha enam vaba härrasmehe asemel, kes oma patsiente valis, palgatööline, kel oli sageli kohustus mingi struktuuri või rühmituse ees (haigekassad ja nende eelkäijad, riik jne)
annaabi.ee 
