Küllaltki lai pikihoone jaotati tollal kindluse mõttes kaheks lööviks. Kuid veel enne nimetatud rekonstrueerimistöid on Kaarma kirik läbi teinud veel ühe muutuse: käärkambri kohale ehitati kaminaga varustatud ruum. Algsest, 13. sajandi kirikust pärinevad ka maalingud kooriruumi põhjaseinal, kus lisaks illusoorsele ümaraknale oli kujutatud ka stseen Püha Christophorusest. Hiiglasest, kes Kristust üle jõe kandis, on säilinud ainult jalad, samuti võib näha eremiiti, kes laterna valgel toimunut jälgib. Saaremaa kirikutest on Kaarmal kõige enam säilinud väärtuslikke kunstiteoseid. Siin on keskaegne ristimiskivi (13. saj) ja Küreene Siimoni puuskulptuur (15. saj. keskpaik). Kiriku ehteks on aga olnud 1547. a. kirikule annetatud altarisein, mis praegu ootab rekonstrueerimist. Keskne reljeef "Maarja kroonimine" 15. saj. lõpust asub praegu Saaremaa muuseumis. Samas
Küllaltki lai pikihoone jaotati tollal kindluse mõttes kaheks lööviks. Kuid veel enne nimetatud rekonstrueerimistöid on Kaarma kirik läbi teinud veel ühe muutuse: käärkambri kohale ehitati kaminaga varustatud ruum. Algsest, 13. sajandi kirikust pärinevad ka maalingud kooriruumi põhjaseinal, kus lisaks illusoorsele ümaraknale oli kujutatud ka stseen Püha Christophorusest. Hiiglasest, kes Kristust üle jõe kandis, on säilinud ainult jalad, samuti võib näha eremiiti, kes laterna valgel toimunut jälgib. Saaremaa kirikutest on Kaarmal kõige enam säilinud väärtuslikke kunstiteoseid. Siin on keskaegne ristimiskivi (13. saj) ja Küreene Siimoni puuskulptuur (15. saj. keskpaik). Kiriku ehteks on aga olnud 1547. a. kirikule annetatud altarisein, mis praegu ootab rekonstrueerimist. Keskne reljeef "Maarja kroonimine" 15. saj. lõpust asub praegu Saaremaa muuseumis. Samas hoiti ka altari tiibu kaunistatud
seinamaalid ning need kattusid sajandite jooksul paljude lubjakihtidega. Kaarmal näeme sekotehnikas (kuivale krohvile maalitud) ornamentaalseid ja figuraalseid maalifragmente, mis on algkirikuga üheaegsed. Üleminekustiili esindavaina on need tõenäoliselt seotud Vestfaali eeskujudega. Just keskaegsel Reinimaal oli väga populaarne pühak Christophorus. Hiiglasest, kes Kristust üle jõe kandis, on näha ainult jalad, samuti võib näha eremiiti, kes laterna valgel toimunut jälgib. Teda võime aimata suure kompositsiooni keskse kujuna. Dekoratiivset ümarakent kaunistab meisterlikult komponeeritud pentagramm. 13. sajandi teisest poolest pärineb Ojamaa tüüpi ristimiskivi kupa (vaagnaosa), mille iga 12 tahu kaunistuseks on ümarkaarne, allapoole ahenev süvend. Jalg on hilisemat päritolu. Keerukas ajalugu on Kaarma kiriku vanal hilisgooti altaril. Ilmselt kahest vanemast altarist
pidada. Niccolo otsustas minna kergemat teedpidi läbi metsa, selle peale allotrialased ei osanud midagi öelda vaid vahtisid üksteisele kahtlase pilguga otsa ja soovisid head teed kuigi hoiatasid et ta või teelt eksida. Mets kuhu niccolo jõudis polnud ükse imede saare moodi vaid täpselt samasuune nagu nende endi kodumaal. Ta võttis õuna mis oli palju magusam kui nende maal ja jäi õunapuu alla magama teda äratas üks linnu huige ja nägi enda ees eremiiti- inimesed kes on saadetud maalt välja. Too mees oli suhteliselt vana ja rääkis kuidas ta oli siia metsa saadetud- kunagi ammu oli ta kohtunudik ja tema juurde oli tulnud väidetavalt sunud mäe elanik, mida aga riik ei taha tunnistada et seal mäes võik keegi elutseda kuna sinna olevat kunagi visatud Heliodorose jüngrid kes olid väga targad ja pooldasid ühe isiku võimu ja seda kõike jõuga. Kui eremiit digenes oli seda juttu valitsusele rääkinud ja linna peal kuulutas et surnud
jagab vara vaestele. Jätab ka õe maha, käib teda vaid korra vaatamas. Athanasiuse järgi oli Antoniuse motiive mitu. Esimene motiiv Matteuse evangeelimi 6. peatükist 34. salm Ärge siis muretsege homse päeva pärast. Esimeseks katsumuseks on enda lahti rebimine kohalikust maailmast. Läks elama vanadesse haudadesse (kus toonase pärimuse kohaselt elasid deemonid). Teiseks motoks Palveta lakkamatult. Aitab, et jõududele vastu panna ja neid võita. Selles olukorras kohtab ta üht vana eremiiti, kes talle isaks ja õpetajaks. Kogub tarkusi ja kogemusi ka teistelt ning saab kuulsaks – inimesed hakkavad teda külastama, mis talle aga ei meeldi. Ta püüab lähedust vältida ja u 285. a asub elama ühte hauakoopasse. Kui munk ei ütle oma südames: mina ja Jumal, meie oleme ainsana maa peal, siis ta rahu ei leia. Ta ei saa ka koopas rahu. Selles olukorras Antonius murdub, rajab puuviljaaiakese, tegeleb ka
tuikuma. Emmi karjatas ehmatuse pärast ja eremiit kiskus Jaanuse eemale, tasa temale öeldes: «Poiss, mõtle, mis sa teed! Tahad sa ennast meelega hukatusse saata?» Jaanus seisis kui sammas, tummalt ja mahalöödud silmil. Oodo aga tormas kiriseva ähvardusega: «Küll ma tasun!» oma mära juurde, hüppas selga ja kihutas kodu poole. Emmi jäi esmalt nõutult seisma ja vahtis hirmuga vennale järele; siis palus ta tasakesi eremiiti, et see aitaks teda sadulasse. Vanamees tõstis ta hobuse selga, andis talle ratsutid kätte ning ütles: «Nüüd ole hea laps, Emmi, katsu, et sa Oodoga ühel ajal lossi jõuad, ja räägi isale tõtt. Püüa ara pöörata õnnetust, mida tige poiss võib sünnitada.» Emmi noogutas tummalt pead, pakkus jumalagajätmiseks vanamehele käekest ning ütles kartlikult Jaanuse poole piiludes: «Jumalaga!» «Jumalaga!» vastas see järsult, ilma et kordagi silmi oleks üles tõstnud.
annaabi.ee 
