võtab kokku lüürilisema poole Runneli senisest loomingust. Mahukas kogus “Punaste õhtute purpur” (1982) süveneb rusutus veelgi. Luuletaja ja ühiskonna vahelises pingeväljas sünnib tõsiste mõtiskluste kõrval painajalikke nägemusi, ebakindlust ja hirmu. Eksistentsiks vajalik sisemine tasakaal leitakse taas võllahuumoris või armastuse poetiseerimises. Luuleraamat lõpeb tsükliga “Ilus maa”, mis kujutab endast nõukogude perioodil loodud eesti patriootilise luule eredaimat näidet. “Laulud eestiaegsetele meestele” (LR 1988) on tervikuna isikulis-rahvusliku enesetunde luule, mida kannab vastutus lahkunud põlvkondade ees. Kogu “Kiikajon ja kaalepuu” (1991) on kunsti järjepidevuse esteetika programmiline manifesteerimine, kirjanduslikest arhetüüpidest toituv luule. Kogu “Oli kevad, oli suvi” (1992) meeleoludes on reserveeritust. On lootusi, samas aimata ka pahaendelisi jõude, mis on ühiskonnas toimuvaid muutusi valmis iseenda kasuks pöörama
koostatud esitlusi. Töö eesmärgiks on anda ülevaade sellest luulekogust. Põhjalikumalt kirjutan viimase luuletsükli kohta. Vaatlen millist stiili, eripärasid ja muud sellist on Hando Runnel oma luulekogus kasutanud. 3 ÜLDISELOOMUSTUS Luulekogu viimane tsükkel ,,Ilus maa" kujutab nõukogude perioodil loodud eesti patriootilise luule eredaimat näidet. Kuna alates 1970. aastast on ta kirjutanud rohkem saatuseluulet, siis on seda ka see luulekogu. Selles luulekogus ta üritab kirjeldada kõike seda, mis toimus nõukogude ajal ning sellest kuidas taastus rahvuslus. Sellest luulekogust alates on rahvuslikkus muutunud rahvusluseks. Luuletuste kohta ei saa öelda kas need on ühesalmilised või on nendel rohkem salme. Osadel luuletustel saab kindlalt aru, et sellel on üks salm või kaks salmi. Samas on
ning vale vastu võidelda. Kujutab vihjamisi NL võimu rumalust. Luulekogu"Punaste õhtute purpur" (1982)- luuletaja ja ühiskonna vahelises pingeväljas sünnib tõsiste mõtiskluste kõrval painajalikke nägemusi, ebakindlust ja hirmu. Eksistentsiks vajalik sisemine tasakaal leitakse taas võllahuumoris või armastuse poetiseerimises. Luuleraamat lõpeb tsükliga "Ilus maa", mis kujutab endast nõukogude perioodil loodud eesti patriootilise luule eredaimat näidet. Juhan Viiding ehk Jüri Üdi Tema isa oli kirjanik Paul Viiding. Elas Tallinnas ja oli näitleja. Sai kuulsaks oma luuletustega, mis olid filosoofilised ja sõnamängulised, arutlesid elu mõtte ja probleemide üle. Põhiliselt tõi välja elu absurdsuse ja vastuolulisuse. Tema loomingut iseloomustab võllahuumor ja tragikoomilisus. Luuletuste hulgas on ka siiraid pihtimuslikke värsse. ,,Vana mehe laul" räägib
võtab kokku lüürilisema poole Runneli senisest loomingust. Mahukas kogus "Punaste õhtute purpur" (1982) süveneb rusutus veelgi. Luuletaja ja ühiskonna vahelises pingeväljas sünnib tõsiste mõtiskluste kõrval painajalikke nägemusi, ebakindlust ja hirmu. Eksistentsiks vajalik sisemine tasakaal leitakse taas võllahuumoris või armastuse poetiseerimises. Luuleraamat lõpeb tsükliga "Ilus maa", mis kujutab endast nõukogude perioodil loodud eesti patriootilise luule eredaimat näidet. 2.1 Lasteluule Lastele on Runnel avaldanud neli luuleraamatut: ,,Miks ja miks" (1973), ,,Mere ääres, metsa taga" (1977), ,,Mõtleda on mõnus" (1982), ,,Taadi tütar" (1989) ja ,,Juturaamat"(1986). Enamus lasteluulest on pärit ajast, mil autori kuus last olid väikesed. ,,Juturaamatus" on ka mõned värsid ja jutukesed, mida Runnel hakkas proovima hiljem, kui muud luuletused hakkasid enam-vähem nii välja tulema, nagu ta neid enne kirjutamist oli tundnud, mängeldes
annaabi.ee 
