saavad kõige rohkem nahka ja silmi ohustavat UV-kiirgust.3 1 http://staff.ttu.ee/~eessaar/osoon/osoon_sisu.html 2 http://www.klab.ee/o3/osoonikiht/auk/ 3 http://www.novaator.ee/ET/kliima/kas_maa_osoonikiht_taastub/ Osoon Osoon on hapniku allotroopne vorm trihapnik. Ta esineb atmosfääris looduslikult. Osooni hulk atmosfääris on väga oluline, kuna kaitseb elusorganisme Maal kahjuliku ja isegi hukutava ultraviolettkiirguse (UV) eest. Kaugetel ajalooliste epohhidel, kui atmosfääris ei olnud veel hapnikku ja osooni, võis elu areneda vaid ookeanis, veekihi kaitse all. Primitiivne taimestik vetikate näol eraldas ilmselt atmosfääri hapnikku ja paleosoikumi alguseks oli olemas juba 1% praegusest hapniku hulgast, nõnda et atmosfääris tekkinud osoonikiht tõusis Maa pinna kohale. Kambriumi perioodil (510430 milj. aastat tagasi) arenes elu hoogsalt edasi kõigis oma vormides, lõppes vetikate ja seente võidukäik
välismaailm on üksiku suhtes vaenulik jõud. Ruuben arutleb: «Üksikisik ei tähendanud midagi» ja «see oli mingi imelik isetöötav masinavärk». Seetõttu kaobki tegelasel kujutlus endast kui vaba tahtega isikust, kui sõltumatust ja autonoomsest subjektist. XX sajandil on inimkonna ette kerkinud probleem üksikisiku olemisest maailmas, tema totaalsest vastutusest. Maailmas toimuva ülekohtu eest ei saa vastutust kellelegi teisele panna. Tingimusteta allumist, mis varasematel epohhidel oli ainumõeldav käitumisviis, on teadvustatud kui kaassüüd. Moraalne kapituleerumine nagu Abrahamil draamas «Jälle häda mõistuse pärast» tähendab kurjuse soodustamist. Siin kerkib Vetemaa loomingus esile veel üks oluline probleemide ring, indiviidi ja ühiskonna, inimese ja idee vahekord, konkreetse inimese ja abstraktse idee vastuolu. Tõeliste ja näivate väärtuste kaardistamine ning
ühiskond, euro-amerikanism. Eesmärgiks on rassiliselt puhas 'indoeurooplaste' ühiskond, mille hierarhiline struktuur vastaks plaatonlikule mustrile 'vahid, preestrid, sõdurid, produtseerijad'. 3. PILET ANTIIKFILOSOOFIA PÕHIPERIOODID JA PROBLEEMID F. NIETZSCHE IRRATSIONALISM, INIMESEKÄSITLUS JA MÕJU Antiikfilosoofia jaguneb epohhideks: eelsokraatiline, klassikaline, hellenistlik ja uusplatonistlik periood. Ka nendel epohhidel eristuvad perioodid ning koolkonnad. Eelsokraatilise epohhi hulka kuuluvad: Mileetose koolkond, mida ühendab küsimus mis oli kõige alguses? (esindajatest Thales, Pythagoras); Eelea koolkond, mis pööras eelkõige tähelepanu tõe ning tõelisuse otsingutele (Parmenides, Herakleitos); Sofistid, keda ei huvita mitte niivõrd tõde, vaid praktilisus, nad on skeptilised meelelise taju suhtes (Protagoras, Gorgias).
kiriku. Selles osas on tõesti võimatu teenida ühekorraga kahte isandat. Asutada või lõhkuda religiooni see on palju suurem ettevõtmine, kui asutada või lammutada riiki, seda enam parteid. Ärgu mulle räägitagu, et Saksa rahvusliku partei väljaastumine katoliikluse vastu oli esile kutsutud kaitsealastel kaalutlustel, et pealetungivaks pooleks oli ikkagi katoliiklus. Kõikidel aegadel ja epohhidel olid muidugi olemas südametunnistuseta subjektid, kes ei peatunud sellegi ees, et ka religioonist teha oma poliitiliste geschäft´ide relv (kuna niisuguste härrade jaoks seisab ju asi eranditult geschäft´is). Kuid ikkagi on täiesti vale panna vastutus nende lurjuste eest religioonile. Need subjektid oskavad alati osavalt oma madalates huvides kuritarvitada kui mitte usundeid, siis midagi muud. Parlamendiloodrite ja -varganägude jaoks pole midagi meeldivamat,