Arhiivi organisatsiooni kõrgeimaks juhtimisorganiks oli Arhiivide Peavalitsus. Kuni 1960. aastateni oli arhiivindus NKVD - Siseministeeriumi valitsemisalas, siis läks Ministrite Nõukogu otsealluvusse. Ka liiduvabariikides ja oblastites moodustati arhiivivalitsused. Riiklikul arhiivifondil oli sisemine liigitus, millest sõltus arhiivide struktuur. Dokumendid jaotati: 1) formatsioonide teooria kohaselt ajaloolisteks epohhideks enne 1917. a revolutsiooni pärast 1917. a revolutsiooni * Erandiks isikufondid, mida ei kästud "epohhideks" jagada ja käsitleti tervikuna; * ning kirikute-koguduste fondid (kirik oli igand ja selle arhivaalid, ka nt 1960. aastatest 1964, tuli anda 1917. a eelsete materjalide hulka). 2) administratiivne-territoriaalne jaotus (mille aluseks oli uus nõukogude administratiivne- territoriaalne jaotus). Sellest tulenevalt jagati arhiivisüsteem kõikidel tasanditel kaheks:
El Greco või Shakespeare'i maine ei ole sugugi alati olnud see, mis ta on praegu, ja keegi ei tohiks olla üllatunud, kui see peaks tulevikus muutuma.", William Kennick (2003: 251). 7. Milles seisneb finalismi eeldus? Aimatav teistest vastustest siin, kuid kindlalt ei oska öelda. 8. Milliseid probleeme tekib ajastu ja ajastuhinnangu tuvastamisega? 2. Ajastu ja selle hinnang: a)Mis on "ajastu"? Kes selle määrab? AP eeldavad kunstiloo periodiseerimist suhteliselt diskreetseteks ajastuteks, epohhideks jms see teeb AP-läbimise spekulatiivseks ja suhteliseks: Üksnes epohhi ümberdefineerimisega võime üksikuid kunstiteoseid näha kord AP-läbinuna, kord jälle mitte. b)Mingit ajastut vaadates, kipub üksmeel teatud teoste hinnangutes haihtuma. Kriitikud R. H. Wilenski ja R. Fry ignoreerivad J.-F. Millet, kuid F. J. Mather käsitleb teda oma sajandi tähtsaima kunstnikuna. 9. Mis on hinnangunihked ja kuidas nad on ajaproovile tülinaks? Mitme ajastu probleem: b) hinnangunihete puhul
moodsa universumiga, liikumised nagu poliitiline liberalism, sotsiaaldemokraatia, multikultuurne ühiskond, euro-amerikanism. Eesmärgiks on rassiliselt puhas 'indoeurooplaste' ühiskond, mille hierarhiline struktuur vastaks plaatonlikule mustrile 'vahid, preestrid, sõdurid, produtseerijad'. 3. PILET ANTIIKFILOSOOFIA PÕHIPERIOODID JA PROBLEEMID F. NIETZSCHE IRRATSIONALISM, INIMESEKÄSITLUS JA MÕJU Antiikfilosoofia jaguneb epohhideks: eelsokraatiline, klassikaline, hellenistlik ja uusplatonistlik periood. Ka nendel epohhidel eristuvad perioodid ning koolkonnad. Eelsokraatilise epohhi hulka kuuluvad: Mileetose koolkond, mida ühendab küsimus mis oli kõige alguses? (esindajatest Thales, Pythagoras); Eelea koolkond, mis pööras eelkõige tähelepanu tõe ning tõelisuse otsingutele (Parmenides, Herakleitos); Sofistid, keda ei huvita mitte niivõrd tõde, vaid
annaabi.ee 
