spetsiifilisuse, kuna see on väga erinev igal antikehal. Antigeen Organismi sattunud võõrainet, mis kutsub esile immuunvastuse, nimetatakse antigeeniks. Antigeenideks võivad olla mikroobid, viirused ja parasiidid, mis tungivad organismi. Samas võivad antigeenidena käituda ka kehale mitteomased ained (nt võõrvalkude), mis satuvad organismi. See osa antigeenist, mis seondub antikehaga on epitoop. See on osa, mille immuunsüsteem ehk antikehad tunnevad ära. Näiteks epitoobiks võib olla 5-6 aminohappest koosnev järjestus mingist valgust. Hapteen on madalmolekulaarne aine, millel on epitoop e. antikeha seostumise koht, kuid mis ise ei kutsu esile immuunvastust. Seega enamik madalmolekulaarseid ühendeid iseseisvalt ei ole suutelised esile kutsuma organismis immuunvastust. Ainult sel juhul, kui nad on seotud kõrgmolekulaarsele kandjale (näit. mingile valgule), on võimalik saada nende vastu antikeha.
inimese omad, eristatakse päritolu järgi. Loeng 04.04 slaid 15. Kasvajaraku ja B-lümfotsüüdi hübriidimisel saadakse sellised hübriidsed immortaliseeritud rakukloonid, mis on in vitro tingimustes võimelised tootma vaid üht kindlat tüüpi antikeha, mis on ülimalt spetsiifiline mingi kindla aine suhtes ja mis seondub vaid ühe epitoobiga – sellega, mille vastu ta on saadud. Seda osa, mis antigeeni molekulist on oluline antikeha seondumiseks, nimetatakse epitoobiks. 55. Mis on backcrossing? Analüüsiv ristamine - analüüsitava dominants(et)e tunnus(t)ega isendi tagasiristamine retsessiivse vanemaga. Kui analüüsitav organism on homosügootne, siis lahknemist ei toimu, kui heterosügootne, siis saame ühesugused geno- kui ka fenotüübiilised lahknemissuhted (1:1). 56. Mis on hübridoomi meetod ning milleks seda kasutatakse? Detailsed kirjeldused. Töötati välja 1975. Selleks liitsid teadlased hiire
nimetatakse neid kõiki koos immunoglobuliinideks. Antigeenid - molekulid, mis kutsuvad esile antikehade teket ja seostuvad nendega. Mitte kõik antigeenid ei kutsu iseenesest esile antikehade teket, mistõttu ainult neid antigeene nimetatakse immunogeenideks, mis on võimelised ise antikehade teket esile kutsuma. Antigeenne determinant - see osa antigeeni molekulist, mis seostub konkreetsele antikehale; seda piirkonda kutsutakse ka epitoobiks. Hapteenid on madalmolekulaarsed ained, millel küll on epitoop, kuid mis ei kutsu esile immuunvastust. Kui nad on aga seotud kõrgmolekulaarsele kandjale, siis nad kutsuvad esile antikeha tekke. Tolerants - võime mitte vastata antigeeni toimele. Organismil on tolerants enda antigeenide suhtes. Selle puudumisel võib immuunsüsteem hävitada organismi enda kudesid (autoimmuunhaigused). Immuunsüsteemi rakulised komponendid. Lümfotsüüdid:
Immunoloogiliseks stimuleerimiseks kasutatakse keemilist cross-linki, mis indutseerib agregatsiooni või lahustumatu maatriksi külge sidumist. Mõlemad tõstavad makromolekulide lahustumatust, hõlbustavadd nende fagotsütoosi ning tõstavad immunogeensust. Mõned väikesed molekulid hapteenid on antigeenid, aga nad ei kutsu esile immuunvastust st neil puudub immunogeensus. Kandjale sidumisel muutuvad immunogeeniks, sageli immunoloogiliselt dominantseks epitoobiks. Paljud bioloogiliselt tähtsad substantsid: ravimid, peptiid-hormoonid ja steroidsed hormoonid funktsioneerivad hapteenidena. Hapteen + kandjamolekul (BSA) abiga saab tekitada hapteen-spetsiifilisi antikehasid. Viimaste abil võib organismis tuvastada vastavate hapteenide olemasolu. Mõned organismis tekkivad (ravim + valk)- konjugaadid võivad tekitada nö ravimi allergiat (vahel eluohtlikud).
annaabi.ee 
