kõigile objektidele, isegi kui me ei saa adutavalt täheldada, et need on olemas kõigil objektidel. Ja meil tuleb mõistatusliku, seletama- tu faktina aktsepteerida seda, et meie mõttel on võime autoriteet- selt meie ees paljastada selliste objektide loomust, mida me ei ole kunagi vaadelnud. Või muidu peame omaks võtma Kanti seletuse, 2 Alfred J. Ayer mis lisaks epistemoloogilistele raskustele, mida me juba puuduta- sime, ainult lükkab mõistatuse ühe astme võrra kaugemale. On selge, et iga selline järeleandmine ratsionalismile lükkaks ümber selle raamatu põhiargumendi. Sest mööndus, et maail- ma kohta on olemas fakte, mida on võimalik teada kogemusest sõltumatult, ei sobiks meie fundamentaalse väitega, et lause ei ütle midagi, kui see ei ole empiiriliselt verifitseeritav. Ning seega hävitataks meie metafüüsika pihta suunatud rünnaku kogu jõud.
Jätkame filosoofia sissejuhatavat tundmaõppimist filosoofia ühe haru poliitikafilosoofia lähema vaatlemisega. Nagu eespool öeldud, moodustab poliitikafilosoofia koos moraalifilosoofia ehk eetikaga praktilise filosoofia tuuma. Viimane on ainult suhteliselt iseseisev ja niisugusena on ta alati tugevalt filosoofilise süsteemi kui terviku, ,,värvi". Näiteks Platoni poliitilise õpetuse õigustused toetuvad tugevalt tema filosoofia ontoloogilistele, epistemoloogilistele ja eetilistele eeldustele. Filosoofiline süsteem on omamoodi monoliit. Alustame igapäevaelus erinevates seostes palju kasutatava sõna poliitika tähendusvälja ülevaatamise ja piiritlemisega. Esiteks tsitaat Longmani Maailmapoliitika leksikonist (e.k 1999), kust märksõna poliitika alt leiame tõeliselt mitmemõõtmelise puzzle. ,,Poliitika: 1) kunst ja teadus, kuidas valitseda nõustumise, jõu kasutamise, intriigide, manipuleerimise ja
analüüsistrateegiad, -võtted ja -tehnikad omavahel sobima. Konstruktsionistlikule uurimisparadigmale omaselt ei eeldata diskursusanalüüsi tehes, et on võimalik teada midagi maailma kohta, vaadates maailma eraldi selle diskursiivsest konstruktsioonist, ning et üks ja õige diskursuse tõlgendus oleks võimalik. Sestap pole analüüsi korratavuse ja täpsuse kriteeriumid diskursusanalüüsis otseselt rakendatavad. Veelgi enam: vastavalt diskursusanalüüsi ontoloogilistele ja epistemoloogilistele eeldustele ei eksisteeri analüüsitavad diskursused reaalsuses, vaid uurija konstrueerib need analüütiliselt (Phillips ja Jørgensen, 2002), seetõttu tuleb analüüsi tulemitena väljajoonistatavate diskursuste nimetamist ja piiritlemist analüüsitulemuste esitamise osas alati põhjendada neid ei saa esitada enesestmõistetavalt, antutena. Diskursusanalüüsi ühikud võivad ühes uurimuses varieeruda nendeks võivad olla sõnad, fraasid, laused, lõigud, ka suuremad tekstiüksused
annaabi.ee 
