kirjeldav kui ka normatiivne (A. Tucker) Ajaloolaste seas pole üksmeelt ajaloo objekti, meetodi ega teaduslike saavutuste osas, mis peaksid seda eristama ühiskonnateadustest. Ei pasita olevat selge, mis peaks olema ajaloo ,,põhiteema" tema konkreetsed ajalis-ruumilised piirid. Ajalooteoorial on kolm üksteisega seotud praktilist funktsiooni: 1. Legitimeerib mingi konkreetse ajalookirjutuse tava, konkreetse ajalootemise viisi. Esitleb seda epistemoloogiliselt ja metodoloogiliselt teistest paremana. Õigustab ja seab esile nö õige viisi. 2. Programmiline funktsioon, kus teooria visandab konkreetse programmi ajalooga tegelemiseks. Kuidas uuritakse ja kes uurib? 3. Piiritleb ajalootegemise viisi teoreetiliste reflektsioonidega. Ajalooteooria esitab 4 küsimust 1. Epistemoloogilised küsimused (Mida üldse saame teada tegelikkuse kohta ja mis on nende teadmiste iseloom?) 2
Kuid intellektualistide põhjapanev oletus on, et olemuselt tähendab tõde inertset staatilist suhet. Kui teil on olemas tõene idee ükskõik millest, on lugu sellega lõpetatud. Teil on see olemas; te teate; te olete teostanud oma mõtlemissaatuse. Te olete seal, kus mentaalselt peaksite olema; te olete kuuletunud oma kategoorilisele imperatiivile; ning teie ratsionaalse saatuse kõrg- [1703]hetkele ei tarvitse järgneda muud midagi. Epistemoloogiliselt olete stabiilses tasakaalus. Teisalt esitab aga pragmatism oma tavalise küsimuse. "Kui eeldame, et mingi idee või uskumus on tõsi," kõlab see, "siis milliseid konkreetseid erinevusi põhjustab selle tõsiolek ükskõik kelle tegelikus elus? Kuidas see tõde realiseeritakse? Millised kogemused oleksid erinevad neist, mida saadaks siis, kui see uskumus oleks väär? Lühidalt, mis on tõe praktiline väärtus kogemuslikus väljendusviisis?"
Vastupidi – neid kirjutatakse selliselt, et milliseks ka inimese käekäik ei kujuneks, võiks see ikkagi kooskõlastuda horoskoobi ennustustega. 2 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. Ka üks kahekümnenda sajandi juhtivaid poliitilisi õpetusi – marksism – , mis oli Popperile vastuvõetamatu maailmavaateliselt, paistis talle falsifitseeritavuse seisukohalt epistemoloogiliselt kritiseeritavana. Mis puutub selle teooria verifikatsiooni, siis näis maailmaajalugu sajandi alguses pakkuvat igal sammul kinnitusi marksistliku maailmaajaloo-õpetuse toetuseks. Kuid marksism kui teaduslikkusele pretendeeriv teooria ei osutanud sellist sündmuste käiku, mille realiseerumise korral seda võiks lugeda falsifitseerituks. Pigemini pakkus ta seletusi sündmuste kõikidele võimalikele arengutele. Sel juhul tuli seda õpetust pidada aga põhimõtteliselt falsifitseerimatuks
annaabi.ee 
