Sel segasel ajal hoidusid kreekalased, kes kunagi olid poliitiliselt üliaktiivsed, poliitikast ja üleüldse ühiskondlikust elust täielikult eemale, tõmbuti tagasi kodudesse: oli kadunud lootus midagi paremaks muuta. Nii ka Epikuros, kes elas üle meeltesegaduse ja seesmise võitluse perioodi, kuid leidis lõpuks oma tee, võimaluse jääda inimeseks ka sellises olukorras, ta hoolitses indiviidi, mitte aga kogu ühiskonna hüvangu eest ja keeldus aktiivsest poliitilisest tegevusest. Epikuurlastele omistatakse lause ,,Ela märkamatult". Epikuurlaste koolkond Epikurose lemmikõpilaseks oli Metrodoros, kuid too suri oma õpetaja eluajal, seega määras Epikuros testamendiga oma ainsaks pärijaks ning kooli juhatajaks Hermarchose. Teised kuulsamad epikuurlased olid veel Kolotes, Apollodoros, Zenon Sidonist, Philodemos, silmapaistvad poeedid ja kirjanikud Horatius Flaccus ja Lucretius Carus. Epikurose enda sooviks oli, et õpilased võimalikult kinni peaksid tema kujundatud vaadetest
tahtmiste käes `` Epikuros (341- 270 e.Kr) ja epikuurlased Kui teame, et niikaua kui oleme meie, ei ole surma, ja kui surm on käes, ei ole enam meid, siis ei tarvitse meil surma karta, sest meil ei tule seda kunagi kogeda. Olles nõnda maha rahustatud, võime pühenduda elule selles ilmas, seades eesmärgiks elu nautimise. Nauding (kr. k. hedone) ei ole E.-l üldse see, mida rangemad filosoofid on alati hedonismi all tauninud ja arvustanud ning omastanud selle epikuurlastele- nimelt nagu oleks see hoolimatu kombelõtvus. Õige nauding on hoopis tark ja mõistuspärane. Nautida tuleb nii, et alati oleks sõpru, et teiste kadedus ei kahjustaks meid ning et keha ei saaks kannatada. Õige nauding on mõõdukas nauding vaikses rõõmus, ilma suurema võimu- ja kuulsusejanuta. ``ela tagasitõmbunult `` Kuna nauding on esimene ja kaasasündinud hüve meie jaoks, ei vali me mitte iga naudingut,
Oma tegevuse sellel etapil kasutas Lukianos populaarfilosoofilise kirjandusele omaseid zanre, otsides ühtlasi võimalust koomilise elemendi sissetoomiseks filosoofilisse dialoogi. Eeskujuks küünik Menippose teosed, mitme aasta jooksul kirjutas L terve sarja tema stiilis filosoofilisele kirjandusele omaseid zanre, otsides võimalust sisse tuua ka koomiline element. Antiikreligioosse satiiri kõrval suunas L sageli pilkenooli ka filosoofide pihta. Vaateilt lähim epikuurlastele, filos dogmatismi vaenlane, ründas neid samu küünikuid, kelle õpetuse kriitilist osa kasutas. Ü-konna pahesid paljastav satiir muutub L-il harva teravaks. Selge, lihtsakoeliselt hargnev satiiriline süzee, käsitluse mitmekesisus ja kergus, vaimukas-irooniline argumentatsioon, elav ning huvitav jutustamislaad, väljendusvahendite, kujundite, võrlduste ammendamatu küllus- need on L-i teoste väärtused, ent puudu jääb ideelise sisu sügavusest
annaabi.ee 
