antud vormid ja teadmised, mis on kogemustest sõltumatud. Platoni õpilane Aristoteles rajas mitte ainult loogikataduse, vaid ka teaduse psüühikast. Tema üks kuulsamaid teoseid on traktaat "Hingest", milles käsitletakse ka spetsiaalselt ka mälu nähtusi. Meenutamise tingimuseks näiteks on seosed, mille kaudu ühe eseme ilmudes tekib kujutlus teisest. Need seosed on korrapära, sarnasuse, vastandlikkuse ja naabruse seosed. Aristotelesel ja epikuurlastel oli mäluprobleem tihedasti seotud üldfilosoofilise mõistega. Uue aja filosoofidest tuleks märkida Francis Baconit (1561-1626) kui eksperimentaalse teaduse ja uue aja materialistliku filosoofia rajajat. Tema arvates on kolm põhilist tunnetusvõimet: mälu - millele tugineb looduslugu ja ühiskonna ajalugu; kujutlusvõime ja aru ehk mõtlemine. Ta näitas, et õige maailmapildi saamiseks peab inimene tuginema isiklikel kogemustel ja vabanema põlvest põlve
alliakks hellenismiperioodi eri koolkondade õpetuste tundmaõppimisel. Cicero teeneks tuleb pidada ka filosoofia-alase terminoloogia loomist ladina keeles. Tunnetusteooria alal võttis Cicero omaks akadeemia skeptilised vaated, eitas teadmiste tõsikindlust ja arvas, et tuleb rahulduda ainult küsimuste tõenäoliste lahendustega. Näiteks kummutas ta teoses ,,De natura deourm" (,,Jumalate olemusest") jumalate olemasolu tõestused, mis esinesid epikuurlastel ja stoikutel, kuid ei asunud seejuures mitte ateistlikule, vaid agnostitsistlikule vaatekohale: olevat teadmata, kas jumalad on olemas või mitte, kuid riigiusund tuleb säilitada. Vastupidiselt 6 stoikutele kaitses ta tahtevabaduse printsiipi ja rühutas inimese täielikku vastutust ta tegude eest. Moraaliküsimusi käsitleb Cicero mitmes teoses, millest tähtsamad on ,,Tusculanae
Suurem psühholoogiline teravus. Kriitika ainult maski tagant. Jõuab valdkonnani, mida me ei tea (Unbewusst). Suur lause tunnetuste keskele: "Credo, ut intelliges, intelliga, ut credas" (Usun, et mõista, tunnetan, et uskuda). Suurtel pöördelistel hetkedel on jõutud isikutunnetuseni (Sokrates, Descartes). Usk on Augustinusele valgustav jõud. Teine silmapaistev printsiip: "Beate certe omnes vivere volumnus" (Kindlasti tahame kõik õnnelikult elada). Vana igatsus õnne järele (juba epikuurlastel oli eudaimonism). Õnne otsides otsime kõrgemat headust - summum bonum. Jumalat otseselt ei usu, kuid on olemas rahutus kõrgema järele. Jumala vastuvõtmisel tuleb selgus ja rahu. Uusplatonistidel oli kõrgeim väärtus hen, sealt tulid asjad alla. Augustinus annab lihtsuse, selguse ja elegantsiga mõtteviisile selgroo, miinused tulevad alles pärast välja. Õpetus armastusest
annaabi.ee 
