1934. aastaks oli valminud Alle kunstiküpseim luuletuskogu " Karmid rütmid ", mis jõudis lugejateni 1923.a . detsembris. Süveneva " tasalülitatuse " tingimustes kujuneb Alle eelistatumaks väljendus vormiks epigramm. Üldse on ta selle zanri üks eredamaid esindajaid eesti kirjanduses. Alle oli esimene Eesti järjekindel epigrammatik. Ta arendas deklaratiivse otseütlemise asemel välja zanriomaselt vaimuterava ning kunstimõõtmeile vastava pilasalmi. Alle saavutas oma epigrammidega enamasti täistabamuse. Alle plahvatuslik temperament ja distsiplineerimatu anne ei kohanenud püsivamaks tööks, mistõttu ta värsside puhtvormiline külg pole viimistletult lihvitud. Pikematel 6 luuletustel puudub teinekord keskendatus, kuid alati korvavad vormilist krobelisust luuletaja elamuste esitamise siirus ja vahenditus, ta kujundite ere pildilisus, värvikas ja lööv sõnastus. Ainulaadseiks nimetati tema kirjanduslikke vaateid
sellega leppida. Oodis "Priius" kirjeldab Puskin öist Peterburgi ja mahajäetud tsaarilossi, mis sai isevalitsuse kukutamise sümboliks. Nagu Hüvanguliidu liikmed, eitas ka Puskin isevalitsuse despotismi ning ülestõusnud rahva vägivalda. P. nägi väljapääsu ranges seaduslikkuses, mis kaitseb vabadust nii türannide kui rahva vägivalla eest. Lisaks eelnevatele paistis Puskin juba tol ajal silma oma teravmeelsete epigrammidega. Lisaks hiilgavale vestlusandele ja heale jutustamiskunstile oli ta ka poliitiliste epigrammide meister. Seltskonnas levisid tema teravad epigrammid tsaar Aleksander I-st ja tema soosikutest ning tegid Puskini nime aina kuulsamaks. Puskini poliitiliste luuletuste hulgas, mis tema eluajal trükki ei pääsenud, on eriline koht luuletusel "Tsaadajevile", mis väljendab veendumust, et Venemaa ärkab kord unest ja hävitab vägivalla, mis sel ajal Venemaal võimutses.
"Ma kära armastan ja rahva hulka, " kirjutas Puskin esmakordselt Mihhailovskojes viibides, kus viibis vaid pisut üle kuu ja 1817 aasata augusti lõpul naases ta jälle Peterburgi. Puskin tutvub paljude silmapaistvate inimestega, kellest kujuneb tema alatine seltskond ja isegi tema tulevaste sõprade ring. 1920 aasta algul sai poeet esimest korda tunda, et vaenlane, kelle vastu ta oma satiiridega võitlusse oli astunud, hakkab anduma vastulööke. Levisid kuuldused, et valitsusvastaste epigrammidega autorit on Salakantseleis vitsadega karistatud. "Nägin end avaliku arvamuse silmis häbistatuna," meenutas Puskin 1825a. "Mind haaras meeleheide." Puskini elus esilekerkivad mured langesid kokku suurte sündmustega tema loomingulises tegevuses: 26.märtsil 1820 a. jõudis ta lõpule "Ruslani ja Ludmilla" kuuenda, viimase laulu kirjutamisega. See oli vene luule tõeliseks pidupäevaks. Rännud Dnepri kallastel, Rostovi kandis, Kaukaasias, Simferoopolis, Doni
annaabi.ee 
