moodustis jne. Epigenees absolutiseeris arenemise väideti, et organism tekib sügoodist pideva muutumise, arengu teel - algmaterjaliks on diferentseerumata (eristumata) rakud, midagi pole enne valmis. Organism ja tema elundid tekivad ontogeneesi vältel uuesti ja omandavad aeglaselt oma lõpliku kuju. Niisuguse õpetuse rajajaks oli umbes 350 a. e.m.a. Aristoteles. Leidke tänapäevastele teadmistele tuginedes, mis oli preformismi ning epigeneesi toetajate arvamustes väära. Kritiseerige neid vaadete süsteeme. Seejärel püüdke leida, millised tollased seisukohad leiavad toetust ka tänapäeval. Kommentaar Paljunemine 18. Tänapäeval on levinud arusaam, et isendi areng on informatsiooniliselt programmeeritud, preformeeritud (geenid). Areng ehk epigenees toimub siis genotüübis kodeeritud info alusel. Seega toetab "millegi" ehk geenide olemasolu preformismi ning arengu üldine toimumiskäik, "uue loomine" epigeneesi.
asjad seletamata) ja seega üldistavad. Varased arengukäsitlused Preformatsiooniteooria (17.-18 saj), mis käsitleb metafüüsilist arengut inimene on kvalitatiivselt olemas spermatosoidis (Antonie van Leeuwenhoek). Metafüüsiline arenguteooria, kus oletati et elusolend on valmis sugurakus. Peale viljastumist toimub ainult kvantitatiivne areng (suuremaks ja laiemaks). Teooria oli valitsev kuni Baer avastas munaraku. Preformism eitab ontogeneesis inimese kvalitatiivset arengut. Epigeneesi puhul räägitakse sellest, et toimub ka kvalitatiivne areng. Nicolaas Hartsoeker tegeles raku arengu teemadega, kas toimud preformism või epigeneetiline (kvantitatiivne või kvalitatiivne) areng. John Locke (1632-1704) ja tabula rasa teooria, seisukohad essees "Essee inimmõistusest"(1690): Bioloogia taust; filosoofiline käsitlus, metoodika teadmata Tabula rasa (puhas leht) kui inimene sünnib, ei ole tal kaasasündinud
oma peegelduste sotsiaalsfääris, siis rakuteooria sai ilmselt olulisimaks mõjuriks loodusteaduste edasises arengus. Rakuteooria univesaalsus avas tee nii metodoloogiale, kui filosoofiale, patoloogia-käsitlustele kui pärilikkusõpetusele. Alguse saavad siinkohal käsitletavad teadussuunad preformismi (kontseptsioon, mille kohaselt loode / organism sisaldub valmis kujul seemne- / munarakus, vastavalt siis animalkulism ja ovism) ja epigeneesi (loote areng diferentseerumata ainest) vahelises diskussioonis, mida kaudselt pidas juba nt Harvey. Epigeneesi fenomeni õigsuse tõestas 18. sajandi keskel C. F. Wolff (1733-1794). Preformatsiooniteooriat nimetati ka evolutsiooniõpetuseks. (Preformatsiooniteooria pole siiski ka tänapäeval surnud, elades edasi kasvõi õpetuses geenidest.) Epigenees sai sissejuhatuseks rakuteooriale. Rakuteooria ütleb: 1. Kõik teadaolevad organismid koosnevad rakkudest. 2
annaabi.ee 
