1. Epidemioloogia on rahvastervishoiu, kliinilise meditsiini ja statistika ühisosa. Käsitleb haiguste ja terviseseisundite levikut inimpopulatsioonis. a. Uurib tervisega/haigusega seotud seisundite ja sündmuste esinemist ja mõjureid rahvastikurühmades. b. Uurib uurimistulemuste rakendamist tervisega/haigusega seotud probleemide lahendamisel rahvastikurühmades. c. Ühesõnaga viib läbi igasuguseid uuringuid, et saada aimu erinevate tegurite mõjust jne d. Saame ise uurida ja uuringuid tõlgendada tänu epidemioloogiale. e. Klassikaline epi tegeles ajalooliselt nakkushaiguste uurimisega rahvastikud. f. Moodne epi uurib nii nakkushaigusi kui ka mittenakkushaiguslikke haigusi ja tervist rahvastikurühma tasandil. g. John Snow oletas, et joogivesi on sobiv haiguse edasikandja inimeselt inimesele (koolera). h. James Lind merendushügieeni a...
seotud märgatava riskiga nii inimesele kui ka ökosüsteemile. Riski hindamine on teaduslik protsess, millele järgnevad risk-kasu analüüs ja riski ohjamine, mis nõuavad erinevat tüüpi lähenemist. · Riski hindamine koosneb neljast põhietapist: 1. Ohu samastamine (identifitseerimine). Sellel etapil hinnatakse, milliseid toksilisi toimeid ja kas üldse aine võiks esile kutsuda. Selleks kasutatakse tavaliselt lähteandmeid, mis pärinevad: 1. inimeste epidemioloogiast; 2. toksilisuse loomkatsetest, 3. in vivo ja in vitro ja teistest uuringutest. Määratakse primaarne e. kõige olulisem oht. Järjest suuremat tähtsust hakkab omama uute ainete toksilisuse ennustamine kvantitatiivsete struktuur-aktiivsus seoste (QSAR) meetodil. In silico eriti uute ravimite ning kosmeetikas kasutatavate ainete otsimisel, tööstuskemikaalide mürgisuse hindamisel 2. Doos-vastus või doos-vastus suhete demonstreerimine. Selgitatakse välja põhjuslik seos
ning riski hindamise tulemuste ja sotsiaalsete, majanduslike ning poliitiliste kaalutluste põhjal valitakse välja sobivaim seadusandlik (regulatory) tegevus. · Riski hindamine koosneb neljast põhietapist: 1. Ohu samastamine (identifitseerimine). Sellel etapil hinnatakse, milliseid toksilisi toimeid ja kas üldse aine võiks esile kutsuda. Selleks kasutatakse tavaliselt lähteandmeid, mis pärinevad: 1. inimeste epidemioloogiast; 2. toksilisuse loomkatsetest, 3. in vivo ja in vitro ja teistest uuringutest. Määratakse primaarne e. kõige olulisem oht. Järjest suuremat tähtsust hakkab omama uute ainete toksilisuse ennustamine kvantitatiivsete struktuur-aktiivsus seoste (QSAR) meetodil. In silico eriti uute ravimite ning kosmeetikas kasutatavate ainete otsimisel, tööstuskemikaalide mürgisuse hindamisel 2. Doos-vastus või doos-vastus suhete demonstreerimine. Selgitatakse välja põhjusliku seose
25 XVI. 9. SEMINAR Epidemioloogia. Tervishoiu areng. EPIDEMIOLOOGIA on teadusharu, mis uurib haiguste tekkimist ja leviku seaduspärasusi. Kuigi mõiste on vana, tekkis selle nimega eraldi distsipliin alles 19. sajandi keskpaigas, mil sanitaararstid püüdsid selgusele saada mõnede toona aktuaalsete nakkushaiguste etioloogias. Inglismaal loodi 1850. aastal the London Epidemiological Society. Nagu meditsiiniloos üldiselt tavaks, saab ka epidemioloogiast ülevaadet alustada Antiik- Kreekast, kus mõned Hippokratesele omistatavad kirjatööd (Õhust, veest ja maakohtadest ning Epideemiad) sobituvad vastavasse konteksti. Neis kõneldi epideemilistest ja endeemilistest haigustest, nende seotusest kliima jms-ga. Vastavad käsitlused tulevatel sajanditel keskendusid kaasaja mõistes eeskätt nakkushaiguste temaatikale. Arutleti võimalike nakkusallikate ning vastumeetmete (karantiin, isoleerimine) üle. Keskaegses Euroopas
annaabi.ee 
