tabanud sama saatus kui "gaasitamise" ohvreid. Oma "tunnistuses" ütles Höss, et ta mehed tõmbasid suitsu, kui nad tirisid laipu gaasikambritest pärast gaasitamist välja kümne minuti möödumisel gaasitamisest. Kas Zyklon B ei olegi plahvatusohtlik? On küll. Ilmselge, et Hössi tunnistus on vale. Palju juute koonduslaagrites hukkus? Kompetentsed hinnagud jäävad vahemikku umbes 300 000 kuni 500 000. Kuidas nad surid? Põhiliselt korduvatesse tüüfuse epideemiatesse, mis laastasid sõjaaegset Euroopat, ühtlasi alatoitumuse ja ravi puudulikkuse tagajärjel sõja viimaste kuude vältel, kui liitlased olid pommitanud puruks praktiliselt võttes kõik maantee- ja raudteeühendused.Tüüfust on haigus, mida esineb alati, kui inimesi on suurel määral koos ebahügieenilistes oludes. Seda levitasid täid, mida oli juustes ja riietes palju. Irooniline küll, kuid juhul kui sakslased oleksid kasutanud Zyklon
Halvad hügieenitingimused linnades. Sünnitusel suremine oli varauusajal peamine naiste surmapõhjus. Kui vastsündinud oli vales asendis, siis oli ta absoluutselt surmale määratud, arvatavasti koos emaga. Keisrilõige tuli kasutusele alles 18. sajandi lõpul, peamiselt selleks, et päästa last surnud emast. Ohtlikumad nakkushaigused: Suremus epideemiatesse püsis varauusajal endiselt kõrgel. Laastavaimaks oli katk: 1665. a suri Londonis sada tuhat inimest; Lääne Euroopas 172021 90 tuhat inimest. Lisaks katkule tõid surma ka rõuged, düsenteeria, tüüfus. Universaal ravimiks aadri laskmine. Vaktsineerimine: 18. sajandil alustati rõugete kaitsepookimisega, mis oluliselt pidurdas selle nakkushaiguse levikut.
jahedaks. Alles sajandi keskpaigas muutusid ka talved soojemaks, mis muuhulgas avaldus ka jääkatte taandumisena Läänemere lõuna- ja keskosast. 18. saj. vähenes viljaikaldustest põhjustatud suremus. Oma osa oli ka üha laiemalt levival kartulikasvatusel. Euroopa viimased tõsisemad näljaajad langesid 1740.-ndate ja 1770.-ndate aastate algusesse. 1771/72 talvel suri Böömimaal näljahäda tõttu 7% elanikkonnast. Suremus epideemiatesse püsis varauusajal endiselt kõrge. Laastavaimaks nakkushaiguseks oli katk: 1665. aastal suri Londonis katku 100 tuhat inimest. Viimane suurem katkupuhang Lääne-Euroopas möllas aastatel 172021 Marseille's, nõudes ligi 90 tuhat ohvrit. Ida-Euroopat tabas viimane katkulaine 1770.-ndate aastate alguses, puudutades eelkõige Poolat ja Venemaa sisekubermange. Lisaks katkule olid surmatoovateks nakkushaigusteks rõuged, düsenteeria ja tüüfus. Rõugete vastu alustati 18. saj
intelligents ja geenid poleks. Vastupidiselt sellele on uusguinealased elanud ühiskondades, kus inimesi on vähe ja haigused ei arenenud epideemiateks. Tavaliselt on Uus-Guineal kõige levinumad surma põhjused mõrvad, lakkamatud suguharusõjad, õnnetusjuhtumid ja toidupuudus. Tavapärases Uus-Guinea ühiskonnas väldivad eespool mainitud surma põhjusi suurema tõenäosusega just intelligentsemad inimesed. Traditsioonilistes Euroopa ühiskondades ei olnud aga epideemiatesse suremus kuidagi seotud intelligentsiga, vaid sõltus täielikult pärilikust vastupanuvõimest nakkushaigustele. Looduslik valik intelligentsust edasi kandvate geenide suhtes on Uus-Guineal olnud palju halastamatum kui tiheda asustuse ja keeruka poliitilise süsteemiga Euroopa ühiskondades, kus looduslik valik lähtus eelkõige vastupanuvõimest nakkushaigustele. Peale geneetilise põhjuse on teinegi põhjus, miks Uus-Guinea põliselanikud võivad areneda
annaabi.ee 
