Näitlejatele ei anta tavapärast näidenditeksti vaid proosalist kirjeldust laval toimuvast, näitlejate teha on ka näidendi lõpp. Comedia del arte eelkäija. 5. saj keskpaiku hakatakse komöödiaid avalikult esitama. Agoon kõige olulisem komöödia osa. Näidendi peategelaste sõnasõda. Vaidlus keerleb alati mõne aktuaalse või ühiskondliku teema ümber, kusjuures koor harilikult kiidab üht poolt ja taunib teist. Järgneb paradosele. Epicharmos 6.-5. saj) Pärit Sitsiiliast, jäänud ükskikuid fragmente ja teoste pealkirju. Ta on esimene, kes hakkas looma koomilisi näidendeid tervikliku ja lõpuleviidud tegevustikuga. Komöödi süzeed kahte liiki. Olustikulised ja mütoloogilised. Koor puudub. Olustikulises on tähtsad tegelastüübid, et oleks naljakam. Klassikalised tüübid: parasiit, rikas isa, õnnetult armunud noor tütarlaps, sangarlik noormees. (nt Tartuffe parasiit)
Suurte dionüüsiate ajal toimusid draamavõistlused, kus konkureerisid kolm kirjutajat. Kirjutaja pidi looma muusikalise saate, koreograafia, lavastuse, sageli oli ka näitleja. Algul oli üks näitleja ja koor, hiljem kolm näitlejat; koori osakaal vähenes. Algul kandsid näitlejad maske, näitleja võis olla vaid mees. Tähtsamad draamazanri uuendajad olid Aischylos, Sophokles ja Euripides. Komöödia võeti alles hiljem omaks. Sitsiiliast on pärit nii miim kui ka draamakirjanik Epicharmos. Atika perioodil sai populaarseks proosa: ajalooline, filosoofiline ning poliitiline (kõned). Ajalooproosa esimene autor oli Herodotos, ,,ajaloo isa", kes osaliselt kirjutas ,,Historia". Väljapaistvaim autor oli aga Thukydides, kes kirjutas Peloponnesose sõja ajaloo. Teda jäljendas stiililt Xenophon, kes kirjutas erinevate sõdade ajalugu, samuti Pärsia kuninga Kyrose kasvatusest. Ateenas oli äärmiselt oluline demokraatia, mille üheks elluviimise vahendiks olid avalikud kõned
Dionysose pidustuste ajal. Komöödiakoor, mis koosnes 24 inimesest (tragöödiakooris oli 12 või 15 in.), kandis vahel õige fantastilist riietust. "Konnad", "Linnud", "Herilased", "Pilved" kõik need vanad komöödiad on saanud oma pealkirjad koori järgi. Näitleja välimus oli kuni IV saj-ni enam-vähem ühesugune, ent väga omapärane; selles torkasid silma paks kõht ja istmik, nahast tehisfallos ning karikatuurne mask. Sitsiilias kirjutas VI-V saj. vahetusel komöödiaid Epicharmos. Tema komöödiad kujutasid endast lihtsa lõpplahendusega olustikulisi ja mütoloogilisi pilte. Vana-atika komöödia objektiks oli elav kaasaeg, poliitilise ja kultuurielu aktuaalsed küsimused. Autorid kasutasid täielikku pilkamis- ja mõnitamisvabadust üksikkodanike suhtes nende nimepidi ettetoomisega. Komöödia süzee on enamasti fantastilist laadi. Kõige olulisemaks komöödia osaks on agoon, näidendi peategelaste sõnasõda. Vaidlus keerleb alati
annaabi.ee 
