seas küllaltki harva. Enamasti kohtame selle asemel referenti jt spetsiifilisi mõisteid. Baastasandil tegeltb semiootika tähendust omavate märkide uurimise probleemidega. · mida uurime,kui uurime tähendust? : baasarusaamaks tähendusarusaama puhul see,et meil on maailmas teatud hulk tajutavaid asju, mis on seotud otsese mittetajutavate asjadega(mis kättesaadavd tajutavate asjade vahendusel) e maailma saab jagada asjadeks, mida kasutame asjade enestena nt labidat kasutame kaevamiseks ja asju,mida ei kasuta nende endina vaid muu aseainena ja need asja on märgid. · Kui räägime märkidest ja nende tajutavast osasst,siis tajutav osa peab olema äratuntud. · E märk on kahetasandiline kompleks,mis sisaldab nii äratundmist kui mõistetavust ja kumbi neist ajuprotsessides ei tööta,sisi asju ei saa märkidena tajuda. Väljendus/sisu · mittetajutav komponent kui sisu (tähendus) ja tajutav kui väljendus(märgikandja)
tarbekaubate inimestevaheline suhe on dialektiline, me olme nendest mõjutatud. Miller: "Tarbimine on protsess, mille abil ühiskond kohandab oma välimist kuju ja arendab ennast kui sotsiaalset subjekti. Descartes: cogito jagab maailma inimsubjektideks, kellel on mõistus, teadlikkus, kes seavad asjadele tähendusi, ja teisteks asjadeks kui objektideks, mateeriaks, mida saab uurida ja hõlmata kui fakte, kuid millel enestena ei ole tähendust ega olemust Olles teinud sellise vahe, kuidas siseneb objektide maailm inimeste subjektiivsesse kogemusse? Üldiselt ütleb lääne epistemoloogia - läbe teadmiste. Kuid - kuidas teavad inimesed, et nende teadmised objektidest on tõesed? Ilmselt selle kaudu, et need objektid rahuldavad eesmärke. See on tarbimise üks peamisei tähendusi - me näeme seda ja assimileerime seda oma ellu - nii praktiliselt kui intellektuaalselt - läbi oma vajaduste ja soovide
2. Sotsiaalset elu toodetakse asja-taolises vormis (asjastumine/reification) - me suhestume sotsiaalsete situatsioonide, teenuste ja kogemustega nagu asjadega Mõeldes moodsast tarbimisest läbi subjektide ja objektide suhete on lääne peamine filosoofiline suund. Descartes: cogito jagab maailma inimsubjektideks, kellel on mõistus, teadlikkus, kes seavad asjadele tähendusi, ja teisteks asjadeks kui objektideks, mateeriaks, mida saab uurida ja hõlmata kui fakte, kuid millel enestena ei ole tähendust ega olemust. Olles teinud sellise vahe, kuidas siseneb objektide maailm inimeste subjektiivsesse kogemusse? Üldiselt ütleb lääne epistemoloogia - läbe teadmiste. Kuid - kuidas teavad inimesed, et nende teadmised objektidest on tõesed? Ilmselt selle kaudu, et need objektid rahuldavad eesmärke. See on tarbimise üks peamisei tähendusi - me näeme seda ja assimileerime seda oma ellu - nii praktiliselt kui intellektuaalselt - läbi oma vajaduste ja soovide.
annaabi.ee 
