Islandi kell Augusti kuus käisin Emaga Draamateatri suvelavastust vaatamas, mis jäi minu jaoks veidikene segaseks, kuid siiski oli see nauditav. Halldór Laxnessi romaanil põhineva etenduse "Islandi kell" tegevus toimub seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul Islandil, mis on Taani koloonia. See teos räägib kõigest inimlikust: sügavatest tunnetest, inimeseks jäämisest, eneseohverdusest ja unistustest, ent ka hingelisest pehkimisest, alatusest, kõrkusest ja piiratusest. Kõike seda nii traagilises kui ka koomilises võtmes. Samas on tegu ka eepilise jutustusega väikese rahva võitlusest enese säilitamise nimel ajal, mil kõik tundub kokku varisevat. Sel ajal oli islandi rahvas absoluutse monarhina rõhuva Taani kuninga poolt kõige sügavamalt porri surutud. Valitses äärmine vaesus ja viletsus ning lootusekiirt ei paistnud kusagilt.
„Kuningas Oidipus”-est tänapäevani Kreeka tragöödiat „Kuningas Oidipus”-t peetakse üheks parimaks sellest ajast. Raamatut on läbi sajandite tõlgendatud väga erinevalt – paljud arvavad, et tegu on saatuse vältimatusega, teised arvavad aga, et raamatu sisu räägib südametunnistusest ja eneseohverdusest. Miks aga raamat tänapäevani inimkonnale nii tähtis on? Olen aus, ja räägin raamatust nii, nagu mina aru sain. Raamatut oli väga raske lugeda ja paljudest sündmustest ei saanud aru. See on kindlasti sellest, et raamat kirjutati umbes 500 eKr ning paljud sõnakasutusstiilid olid erinevad. Kuid kindlasti tuleb see ka sellest, et noored et pea sellist kirjandust oluliseks. Olemas on ju veel miljoneid erinevaid raamatuid, nende hulgas erinevad luulekogud, draamad,
Hümni laulmine rindel kuuvalgel ööl jättis minusse kurb lõbusa mulje. Laul tundus kuidagi toorena ja karedana, kuid ettekandes peegeldus ka teatav nauding võidurõõmsate eestlaste juures ja uhkus selle üle, et nende kunagised rõhujuad balti parunid ja värskemad vaenlased punavenelased bolsevikud on välja aetud eestlaste vabalt ja demokraatlikult maalt. Olen hilisematel ja tõsisematel juhtudel olnud hardal eestlase sügavalt juurdnud isamaa-armastusest ja eneseohverdusest. Kasutatud kirjandus : Eesti iseseisvus ja selle häving lk 51 Eesti vabadussõda lk 169 http://et.wikipedia.org/wiki/Oskar_Luiga http://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Luiga
Raamatu üsna lõpus toob Macfarlane välja kirjaniku Douglas Adamsi ning sellega paneb ta ka suurepärase punkti oma teosele. Too välja ja esita teose peamised tulemused, järeldused, kokkuvõtted. Leian, et üks olulisemaid kokkuvõtteid, mis Macfarlane tegi oli see, et lääne mudeli puhul ei saa vanemad nõuda oma lastelt tingimusteta armastust ja kuulekust. Ning nende lapsed ei saa nõuda, et nende vanemad näitaksid üles lõpmatut armastust ja tuge. Armastus tuleneb eneseohverdusest ja sallivusest, mitte liiga suurtest ootustest või soovist oma lastes läbi elada omaenda ebaõnnestumisi ja puudusi. Samuti meeldis mulle autori öeldu, et tänapäeva maailmas on ilmne, et tarbijaühiskond on rakendanud romantilised tunded kauplemise tarbeks ning armastusega kauplemine on viinud selle tunde kõrgele kultuuri haripunkti. Armastus pakub lubadust vabaduse saavutamiseks ning elu mõttest sügavamaks arusaamiseks.
annaabi.ee 
