on nähtavuse puudumine liikumissuunas. Seliliujumine on ainus stiil, milles starditakse veest. Seliliujumises mängib käetõmme tähtsamat rolli kui jalalöök ning seda saab jaotada tõmbefaasiks ja taastusfaasiks. Käed liiguvad korraga: kui üks käsi lõpetab tõmmet, siseneb teine vette. Käsi alustab tõmmet üle pea sirutatud asendist, sellest hetkest peaks käsi liikuma suunaga alla ja küljele. Jalgade töö liigutab edasi, ent on oluline ka keha stabiliseerimisel. Minimaalseks energiakuluks on oluline kere õige pöörlemine. Tõmbeiseloomu tõttu pöörleb ujumise ajal terve keha. See on loomulik ja aitab ka tugevamalt tõmmata. Keha aitab vee peal hoida pea väljasirutamine ja rinna vee peal hoidmine. 3.3 Rinnuliujumine Rahvapäraselt nimetatakse rinnuliujumist konnaujumiseks. Rinnuliujumine on tehniliselt küllaltki raske ja suhteliselt aeglane edasiliikumise viis. Tehniliselt õige rinnuliujumine nõuab näiteks väga head põlvede liikuvust
Jalad peavad liikuma vee all küllalt väikse amplituudiga. Põlv ja jalalaba peavad olema välja sirutatud, nii et enamik liikumist tuleb reiest. Pöördest ja stardist väljudes tehakse kergelt külili asendis (kuid mitte rohkem kui 90° nurga all) delfiiniujumise liigutusi. Üldiselt kasutatakse seliliujumises pikka väljumist, sest ujumise ajal on lihtne kompenseerida hingepeetust veealusest osast. Kere Minimaalseks energiakuluks on oluline kere õige pöörlemine. Tõmbeiseloomu tõttu pöörleb ujumise ajal terve keha. See on loomulik ja aitab ka tugevamalt tõmmata. Tõmbava käe õlg peab koos sellepoolse küljega olema basseinipõhja poole suunatud. Keha aitab vee peal hoida pea väljasirutamine ja rinna vee peal hoidmine. Start, pöörded ja finis Start toimub veest ja võistlejad tõmbavad märguande "Kohtadele!" peale oma keha veest välja, toetades jalgadega vastu seina
Päevas tuleb tarbida kõiki põhitoitaineid õigetes kogustes. Tarbitud toidus peab igapäevaselt olema süsivesikuid 55-60%, lipiide 25-30% ning valke 10-15%. Õppivale ja kasvavale noorele on tähtis saada päeva jooksul piisav energiakogus, et tagada elutähtsate organite töö. Energiatarve rahuolekus ehk põhiainevahetuse energia kulu saab arvutada kasutades Harris-Benedict'i valemit Võttes aluseks oma vastavad näitajad sain põhiainevahetuse energiakuluks. 1515,4 kcal. Nutridata programmi kasutades, mis võtab arvesse ka aktiivse eluviisi, sain tulemuseks 2567 kcal. Oma toitumise jälgimiseks valisin detsembrikuu 2014.a. ja energiakogus, mida püüdsin keskmiselt iga päev toiduga saada, oli 2567 kcal. Vaatlustulemused näitasid, et päevas sain ma toiduga keskmiselt 885,03 kcal energiat. Minu päevane energiavajadus oli aga 2567 kcal. Seega jäi toidust iga päev saamata 1681,97 kcal
külmatunne, jm. Inimene võib küllaltki kaua olla toiduta säilitades füüsilise ja vaimse aktiivsuse. Nälja tingimustes asub tegevusse kohanemisreaktsioon, mis alandab aine- vahetuse intensiivsust. Jäädes ilma välistest energiaallikatest, hakkab organism kasutama sisemisi varusid. Üldse on organismis energiavaru 70-kilose kaalu juures umbes 690 tuhat kJ. Võib ära kulutada 45% sellest varust enne kui saabub surm. Kui võtta madala aktiivsusega inimese ööpäevaseks energiakuluks 7500 kJ, siis peaks varusid jätkuma 40-ks päevaks. Kõigepealt kulutatakse ära rasvakiht, mis normaalsel inimesel moodustab 20% kehakaalust. Seejärel võetakse kasutusele lihaste ja lõpuks siseorganite energiavarud. Kuid sellised organid nagu aju, süda, kopsud jäävad puutumata. Seega jäävad südametegevuse ja hingamise protsessid ning vaimne tegevus nälgimise ajal praktiliselt muutumatuks. Keskmise füüsilise koormuse juures on inimese energiakulu 12500-14500 kJ ööpäevas
annaabi.ee 
