Saab fagosoomis ellu jääda · Patogeen võib siseneda organismi: o Seedetrakti o Urogenitaaltrakti o Hingamisteede o Silma limaskesta o Nahavigastuste kaudu Toksiinid: · Toksiin aine, mida patogeen toodab või omab ja mis häirib normaalset peremeesorganismi metebolismi · Toksiine jagatakse: (jaotuse võttis kasutusele Pfeiffer 1893a.) o Endotoksiinideks Vabanevad bakterite autolüüsil või nende lüüsil fagotsüütides Põhjustavad verre sattununa: (põhjustavad üliägeda immuunvastuse, mis väljendus põletikus ja koekahjustustes) · Palavikku · Vererõhu langust · Shokki o Eksotoksiindeks Neid kodeerivad geenid paiknevad faagidel (difteeria- ja butulismitoksiin)või
G(-) Rakukest on mitmekihiline. Peptidoglükaankiht on 1-3 kihiline ja moodustab vähem kui 10% rakukesta massist. Peptidoglükaanis on tetrapeptiidid seotud otse. Rakukestas on lisakiht- välismembraan, milles on spetsiifiliseks komponendiks lipopolüsahhariidid. Lipopolüsahhariidide erinevused annavad bakteritele erinevad seroloogilised omadused. LPS lipiidosa on toksiline inimesele ja loomadele põhjustades palavikku, lööbeid ja sokki. Seetõttu nimetatakse LPS ka endotoksiinideks. LPS verre näiteks siis, kui bakterid lüüsuvad. Välismembraanis on ka poriinid - valgud, mis agregeerununa moodustavad hüdrofiilseid poore. Läbi nende pooride difundeeruvad väikesed hüdrofiilsed molekulid, mis läbi lipiidse kihi välismembraanis ei pääse. Välismembraan takistab mitmete hüdrofiilsete AB (penitsilliin) rakku tungimist ja seetõttu on g(-) bakterid penitsilliinile vähem tundlikud. Välismembraani ja rakumembraani vahelist ruumi nim periplasmaks. Periplasma sisaldab
(peptiidsidemega) seotud peptidoglükaaniga. Lipopolüsahhariidid annavad bakteritele seroloogilised (antigeensed) omadused. Lipopolüsahhariidid (just lipiidosa, lipiid A) on toksilised inimesele, põhjustades palavikku ja lööbeid. Näiteks LPS on olulised toksilisuse põhjustajad katkutekitajal (Yersinia pestis) ja Salmonellal. Osadel G(-) bakteritel puuduvad lipiid A-l mõned spetsiifilised piirkonnad, seetõttu pole nende LPSd toksilised. Lipopoüsahhariide nimetatakse ka endotoksiinideks. Vabanevad verre näiteks siis, kui bakterid lüüsuvad. Põhjustavad inimesel palavikku, põletikku ja sokki. G(+) bakterite rakukest koosneb: paksust (20-80 nm) peptidoglükaankihist, mis moodustab kuni 80% rakukesta massist, Kestateihhuuhapetest, mis läbistavad peptidoglükaankihti, Lipoteihhuuhapetest, mis seostuvad ka membraani lipiidkihiga. Vähesel määral periplasmat. Teihuuhapped (teichoic acid) on glütserool- või ribitoolfosfaadi polümeerid. Monomeeride
Välismembraani siseküljel on sukeldunud lipoproteiinid, mis ankurdavad välismembraani peptidoglükaankihi külge. Sarnaselt sisemembraanile on ka välismembraani sukeldunud palju valke. Välismembraani sisekülg koosneb ainult fosfolipiididest ning sarnaselt tsütoplasmamembraanile on selle koostis järgmine: 80% fosfatidüületanoolamiine, 15% fosfatidüülglütseroole ja 5% kardiolipiine. LPS on äärmiselt tugev antigeen imetajate immuunsüsteemile ning seetõttu nimetatakse LPS-e ka endotoksiinideks. LPS-ga seonduvad immuunrakkude retseptorid ning põhjustavad ägedat immuun-vastust. Üheks imetajate rakkude vastuseks on superoksiidide purse, mis põhjustab eukarüootide enda rakkude surma. LPS on ka eksogeenne pürogeen ehk palavikutekitaja ning põhjustab vaheühen-dite teket, mis põhjustavad septilist sokki inimesel. Inimene on LPS- dele teistest imetajatest tundli-kum, näiteks 1 g LPS-i 1 kg kehamassi kohta
annaabi.ee 
