vahelist suhet. Oma tajukäsitluses kritiseerib Merleau-Ponty nii empiriste, nagu Hume, kui ka ratsionaliste Descartes'. Järgnevalt kirjeldan Merleau-Pony filosoofilist lähenemist maailmale ja kunstile ning lisan ka mõned ideed, mis mul tema tekstidega tutvudes tekkisid. Merleau-Ponty eristab inimese juures tema keha ja ihu keha tähenduses füüsiline objekt, ihu kui elav süsteem, mitte kunagi tabula rasa vaid alati maailmaga seotud olev. Sellise tõlgitsusega vastandub ta empiristidele, kes väidavad, et inimene on puhas leht kõik meie teadmised kujunevad kogemuse kaudu, kusjuures kogemus on kokkupuude välise maailmaga. Samuti erineb see Descartes'i ideest, et keha ja vaim on rangelt lahutatud, kusjuures, vaim on kehalisest ülem ja tõetunnetus on saavutatav üksnes läbi mõtlemise, mistõttu tuleks kõrvale heita esimese asjana kõik meelelised aistingud. Lühidalt, kaks eri arvamust tõest: tõde pärineb välise maailma kogemisest, tõde saab leida oma mõistusest
Ta on jättis lääne filosoofiasse suure jälje. Teda nimetatakse koos John Locke'i ja George Berkeleyga briti empiristiks. Oma eluajal oli Hume rohkem kuulus ajaloolasena, sest avaldas kuueköitelise ,,Inglismaa ajaloo", mis oli 19. sajandi bestseller ning Inglismaa ajaloo põhiallikaks mitmeteks aastateks. Tema filosoofia, mille poolest teda tänapäeval rohkem tuntakse, oli tol ajal vähem populaarne. Hume'i on mõjutanud eelnimetatud empiristidele lisaks ka Pierre Bayle, Isaac Newton, Samuel Clarke, Francis Hutcheson ja Joseph Butler. ELULUGU Sotlane David Hume sündis 1711 aasta 26. aprillil Edinburghis. Hume'i esialgne perekonnanimi oli Home, kuid ta muutis seda, sest inglastel oli raske hääldada sõna ,,Home" sotipäraselt. Hume veetis oma lapsepõlves palju aega Berwicki lähedal asuvatel piiriäärsetel aladel. Nende perel oli maja Ninewellis.
kahelda. Kindel, ehkki mitte nii ilmne on demonstratiivne teadmine, mida annab sammhaaval tuletada vahetutest. Kõige kahtlasem on hüpoteetiline teadmine, see on pigem arvamus. Mis on teadmise objektiks? Kui me midagi teame, siis mis asjade kohta? Locke järgi on vahetuteks teadmise objektiks ideed, teadvuse enda seisundid. Ta polnud naiivne realist. Kus kohast pärineb meie teadmine välise reaalsuse kohta? Locke väldib seda empiristidele rasket probleemi. Ta lihtsalt arvab, et on olemas kolme liiki asju: hinged, Jumal ja kehad (Descartes!). Enda hinge olemasolu teame intuitiivselt. Jumala olemasolu on tuletatav: Jumal on algpõhjus. Teiste hingede ja asjade olemasolu ei saa põhjendada, kuid keegi pole nii skeptiline, et nende olemasolu eitada. Maailma tunnetamise protsessis tekivad adekvaatsed ideed, mis vastavad välismaailmale (nt raskus) ja mitteadekvaatsed (nt värvus), neid tekitab teadvus ise.
annaabi.ee 
