et too rasedaks jääb. Jorgen ei tule muidugi selle pealegi, ja ega tädi talle kõike otse välja ei ütle. Hedda käitub tädiga üleolevalt, see on suht ka Juliane põhjustatud, ta arvab ise ka et on Heddast madalamal. Eilert Lóvborg, kes on samast külast, Jorgeni konkurent, Hedda kunagine austaja ja suur napsumees, ilmub jälle välja. Ta on end peale oma langust ravinud ega joo enam. Ta on armunud ühe foogti naisesse, Thea Elvstedi, tunne on vastastikune. Koos on nad kirjutanud ühe hea raamatu, mis on juba välja antud ja ka ühe, mis alles käsikiri on. Thea vajub Tesmanite juurde sisse, hädaldab et on Eilerti pärast mures, sest see on külla tagasi tulnud, ja et kui ta peaks sinna tulema, et teda siis hästi koheldaks, sest õrn jne... Naine on mures. Hedda teeb endast kohe tema suure sõbra ja paneb ta südant puistama. Moositab nii et kole vaadata.. kunagi oli Thea talle kiusualune ainult
Ta oli omal alal tunduvalt andekam kui tema kolleeg, Tesman, kuid ei käitunud ikkagi üleolevalt, vaid sõbralikult. Siiski ei kohkunud ta tagasi naisele "vanu häid aegu" meenutamast ning küsimast, kas too armastas teda. Kunagist alkoholismi silmas pidades sai Hedda teda pidutsema keelitada, mis lõppeski sama halvasti, kui naine planeerinud oli. Üks erinevus siiski oli- Ejlerti enesetapp ei olnud pooltki nii kangelaslik, kui Hedda lootis. Thea Elvstedi rollis mängisid Mari Pokinen ja Kirsti Villard. Kuna tegelane oli korralik, tagasihoidlik ja vaoshoitud, olid ka nende välimused sarnaselt vastavad. Mõlemal olid beezid mantlid, pikad seelikud, tumedad ja lokkis juuksed. Siiski ei puudunud tegelases kirge, mis avaldus enda elulugu oma kunagisele koolikaaslasele, Heddale jutustades. Nimelt tema ja tema mees palkasid Lövborgi lastele koduõpetajaks, proua armus ning jättis oma mehe. Kui Ejlert tagasi linna läheb, tuleb
Neid elemente teadlikult jälgimata ei saa ilmselt vaataja aru, et igal varjul, helil ning muusikapalal on etenduses oma tähendus, oma osa mängida. Pingsamalt jälgides on aga mõista, et näiteks teatud karakterite lavale tulekul heli muutub, valgus pimeneb või läheb vastupidi heledamaks. Samuti on oluline see, kuidas ja kuhu valgus on suunatud. Näitleja monoloogi ajal on tihti ta ise valguse keskmes, teised tema ümber jäävad samal ajal varju. Heaks näiteks seejuures on Thea Elvstedi monoloog, mil ta rääkis Eilert Lovborgist ja endast. Sel hetkel istus Hedda Tesman diivanil, mille peale enamasti valgus oli suunatud. Nüüd oli aga kogu valguse keskpunkt Theal. Ta rääkis pikalt ja emotsionaalselt. Tema tundeid rõhutas ka taustal mängiv õrn igatsev muusika, mis aja möödudes aina pingelisemaks muutus. Kogu Thea jutu vältel ei muutunud laval midagi, aeg justkui seisatas. Aja edasi minemisest andis märku vaid tema monoloog ning taustal mängiv meloodia
annaabi.ee 
