Luts ei pilkand tõsiseid usulisi veendumusi, küll aga ebausku, kuid ka usulist silmakirjalikkust, fanatismi, võltsvagadust, samas torkab Luts eesti kirjanduses silma oma religioossete motiivide ohtrusega. Samas jälle ei valda Luts Piiblit täielikult ega perfektselt. Lutsu pilgu sotsiaalne teravus avaldub paljudes tema teostes, Lutsu teostest leiab paiguti õige teravat kapitalismikriitikat. Lutsu esimeseks nõudeks kirjanikule on julgepilguline elutundmine, talle käis närvidele paksude romaanide ohtrasõnalisus. Luts on kirjutanud ka näputäie asjalikke lühikesi raamatuarvutusi. Lutsu mõtted II MS eelõhtul kandusid eelmise ilmasõja sündmuste meenutamisse ja seega kannavad EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 27 memuaarteosed pealkirju "Punane kuma" (1939) ja "Sõjarändur" (1940)
solvanguid taluma pidi, soovimata armastatud mehe vabadust millegagi piirata (Verdide abielu kinnitati ametlikult 1859. a.). Teineteise kõrval vananenud ning üksmeelselt samme seadnud inimestele on elukaaslase kaotus ületamatuks mureks. Nii oli see ka Verdile. Iseloom muutus taas kinnisemaks, üksindus, aastad ning koletu perspektiiv töövõimetuna edasi eksisteerida ängistasid teda. "Kui oleme noored, siis võluvad ja kallutavad vähene elutundmine, liikumine, meelelahutused ja ekstsessid meid muust kõrvale ning vähehaaval head ja halba tunda saades me ei märkagi, et elame. Nüüd oleme elukogenud, oleme elu tunda saanud ning meid ahistab ja rusub kannatus. Mida teha? Mitte midagi. Elada haigena, piinatuna ja pettununa nii kaua, kuni..." Ja ometi polnud Verdi loomevitaalsus ikka veel põhjani ammendatud. 1898. a. toimusid Pariisis ja samal aastal ka Turinos A
oli musketäride hulgas otse legendaarse kuulsusega. Tema läbitungivate silmadega, sirge ninaga ja Brutust meenutava lõuaga pea oli seletamatult suursugune ning peen. Tema täiesti hoolitsemata käed viisid meeleheitele Aramise, kes oma käsi lakkamatult võidis tohutu hulga mandliseebiga ja parfümeeritud õlidega. Tema hääl oli ühteaegu sügav ja meloodiline. Kõige seletamatum Athose juures, kes ennast alati väikeseks ning tähtsusetuks tegi, olid tema elutundmine ja teadmised kõrgema seltskonna kommete alal -- need heast kodust pärinevad harjumused, mis nagu ebateadlikult avaldusid tema väiksemateski toimingutes. Kui oli vaja korraldada eine, tegi Athos seda paremini mistahes härrasmehest ja paigutas ifa külalise kohale, mis vastas kas tema esivanemate või tema enda poolt saavutatud ühiskondlikule seisundile. Mis puutub heraldikasse, siis tundis Athos kõiki aadliperekondi kuningriigis, nende genealoogiat, sugulusvahekordi, vappe ja vappide