Teises pooles suutis ta säilitada oma teatud kohmetuse, samal ajal kandes ülikonda. Kahjuks oli tema osa üpris lühike. Peaosa mänginud Jüri Lumiste kehastas meeleheitlikut raamatupidajat, kes vahete-vahel ajas hirmu nahka, sest oma ,,Mina maksan, mina saan." olemuse ja äkiliste vihapursete tõttu jättis meeleheitlikult haavatud mulje. Väga köitvaks sai rollist välja tulemine, mis väljendus selles, et näidendi sisesest näidendist tuldi hetkeks välja ning kiideti, laideti, eluteatri üle. Lumiste näitemäng läks täppi, sest Alexandre Amilcar'i ego oli sama suur, kui ta rahakott ning Lumiste näitas seda ka hästi välja. Olles kiireloomuline ning range, nagu peab üks rikkurist raamatupidaja olema. Riho Kütsari roll kunstnikuna ning loomult rõõmsameelse, kuid samas abi vajaja sõbrana oli üsna huvitav, sest jättis väga reaalse mulje, olles üks hetk kunstnik ja pärast seda sõber, kes samas varjutab tema kunstniku isiksust
nurkade alt. Kord juhitakse tähelepanu Albee teksti ühiskonnakriitikale, kus teiste seas kritiseeritakse liigratsionaalset maailmapilti, erinevaid sotsiaalseid petukaupu ning üleüldise moraali võimalikkust. Siis jällegi nähakse näidendi esteetilist läbipõimitust, kus näitlejatel avaneb George'i, Martha, Nicki ja Honey kaudu võimalus uurida inimest ning enese näitlejavõimeid. Minu elus nähtud etenduste põhjal kuulub see, ,,Kes kardab Virginia Woolfi?", kohe kindlasti nö. eluteatri top 10sse. Soovitan seda ilmtingimata vaatama minna, sest tegu oli võrreldamatu elamusega ja kindlasti ei lähe teie õhtu raisku. Kuid siiski, väiksemad võiksid koju jääda, sest kohati oli zusee küllalt keeruline ning lavalt ei puudunud ka sigaretid ja kuulda oli vängemat keelekasutust, mida võibolla nii väiksed kõrvad taluda ei suuda.
kangelast. Lavastamise kiusatus on tunnetatav ka kirjutamise juures, seda eriti Mati Undi puhul. Unt väljendab oma teatrikogemust ning filosoofilisi arusaamu teatrimaailmast ka kitsalt ilukirjanduslikes teostes (Via regia, Brecht ilmub öösel). Teatrist saab keskne tegelane. Siin on Illimari läbi väljendatud erinevaid kontseptsioone teatri loomuse kohta ja aistinguid, mida teatriilm tekitab (piiride kadumine päris lava ja eluteatri lava vahel, teatri manifesteeritud ning elu varjatud illusoorsus, teatripoeetika rakendamine kui stiil jne.). Brechti seiklused Soomes on ülimalt visualiseeritud, filmilikud, fragmentaarsed. Unt loob ühest oma lemmikdramaturgist - Brechtist - iseenese alter ego, kättesaamatu ning salapärase geeniuse kuju. Bertolt Brecht on nii Mati Undi kui Roland Barthes'i suur eeskuju, neid köidavad Brechti vahetu dramaturgia keel, selgus, interaktiivse teatri loomine, kus publik
annaabi.ee 
