võib sealt välja lugeda kogu maailma tarkuse, kui samas mõni teine ei suuda seda sama üldse mõista. Autoril on oma teost kirjutades võim panna meid nägema kõiki neid ilusaid ja koledaid asju meie ümber. Lisaks on raamatusse peidetud kirjaniku poolt ta eelistused. Raamatutes peitub palju huvitavaid ja põnevaid elutarkusi, mida esmapilgul ei pruugigi näha ega pealkirjast välja lugeda. Eelkõige peegeldab raamat tema loojat, kirjanikku, kes paneb sellesse oma hinge ning tükikese oma elustki. A.H.Tammsaare teoses ,,Tõde ja õigus" on kujutatud Vargamäe talu peremehe igapäeva elu, selle ilu ja valu. Ka autor ise on kasvanud talus üles. Romaanis perepoeg Indrek läks linna kooli ning nautis seda, mida tegi. Sama tegi ka Tammsaare, ta armastas kirjutamist, mis teadagi tuli tal väga hästi välja. Minu jaoks siiani loetud raamatutest on ,,Tõde ja õigus" üks neist raamatuist, milles tunnetan ma seda miskit, mis paneb seda raamatut lugema kuni viimaste lehekülgedeni
tankide hulka ja leiavad, et alistumine Moskvale oli paratamatu. Samas pole teada ühtki armeed, mis kunagi ,,valmis" oleks saanud. Ikka tuleb sõda liiga vara. Fakt on see, et Eesti oleks sõja kaotanud. Fakt on aga ka see, et lüüasaamine sõjas oma vabaduse eest on üks asi ja alistumine ning okupantide mängu kaasategemine hoopis teine asi. Eesti jaoks oli see raske aeg. Suurimaid ohvreid kandis seejuures sõjavägi eesotsas kindral Laidoneriga, kellelt võeti igale sõjamehele elustki tähtsam võimalus auga langeda. J. Laidoner võeti valve alla 19. juulil 1940 ning viidi vangina NSV Liitu. Abikaasat ei oleks tol päeval veel viidud, kuid Maria soovis tingimata jagada raskusi koos mehega ning see soov rahuldati. Johan Laidoner elas üle tohutuid vintsutusi ja alandusi erinevates vanglates. Maria Laidoneril õnnestus hiljem hankida surmatunnistus, kus märgitakse J. Laidoneri surma daatumiks 13. märts 1953 ja põhjuseks verevalum peaajus. Kindral Laidoner oli maksnud
(süntees?) Vaim pöördub tagasi enda juurde kõrgemal tasemel. Vabadus koos autoriteedi ja enesedistsipliiniga. Protestantism ja saksa rahvuslus. Rahvustest koosnev universaalne inimkond. Ajalugu on progressiivne maailmavaimu realiseerumine ja materialiseerumine. Iga rahvust tuleb hinnata vastavalt tema panusele inimkonna progressi. Kõik rahvused pole welthistorische Volksgeister. Inimesed peaksid olema pühendunud suuremale asjale kui nad ise on. On asju, mis elustki tähtsamad... Rahvuslik solidaarsus (rahvusliikumiste käigus allutati etnilis-usulisd vähemusgrupid!)25 vs Prantsuse revolutsiooni individualism. Inimese väärtus tuleneb sellest, millist tööd ta teeb ja millist osa ta mängib suures sotsiaalses draamas. Omas rahvuses. Indiviid ühineb rahvusega, indiviidimõistmine pole enam seotud loomuõiguste ja ühiskondliku leppega. Süntees. Samas on Hegel revolutsioonivastane ja konservatiivne. 25
annaabi.ee 
