Ema ja isa erinevad suhtumised on kooskõlas lapse vajadustega. Väikelaps vajab nii füsioloogiliselt kui ka psüühiliselt ema tingimusteta armastust. Kuueseks saanud, hakkab laps vajama isa armastust, tema autoriteeti, teda kui juhti. Ema funktsioon on muuta lapse elu turvaliseks, isa funktsioon on talle teadmisi anda, õpetada teda toime tulema nende probleemidega, mida tema ette seab ühiskond, milles ta on sündinud. Üheks ema elusihiks peaks olema soov, et lapsest saaks iseseisev inimene, kes lõpuks elab omaenda elu. Isa armastust peaksid suunama põhimõtted ja lootused, see peaks olema pigem kannatlik ja salliv kui ähvardav ja autoritaarne. Lõpuks jõuab küps inimene selleni, et ta on enesele nii ema kui ka isa. Tal on nii-öelda ema- ja isapoolne südametunnistus. Küps inimene on vabanenud konkreetsest emast ja isast, ta on nad enesesse projitseerinud. Ta rajab ema-südametunnistuse oma armastusvõimele ning isa-
Kõige vanem ja üldisem stoa koolkonna eetiline üleskutse oli Zenonilt endalt pärit elusihi definitsioon – homologoumenos zen, “elu kooskõlas”. Kuid nappidest allikatest ei selgu päris ühemõtteliselt, kuidas seda määratlust tuleks mõista. 6 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. Nii täiendasid järeltulijad Zenoni vormelit – elusihiks peaks olema elu kooskõlas physis`ega. Ühelt poolt peaks see tähendama seda, et on mõtet elada kooskõlas asjade paratamatu käiguga. Stoikutelt on pärit ütlus, et tarka saatus juhib, rumalat veab kaasa. Perspektiiv alluda passiivselt saatusele ei paista küll väga roosiline, kuid lohutuseks võib endale kinnitada, et see ettemääratus ei ole mitte pime, vaid mõistuslik, logos`lik, ettemääratus. Tõsi küll, sellest ei muutu too ettemääratus muidugi vähem vääramatuks.
vajama isa armastust, tema autoriteeti, teda kui juhti (ibid.). Ema funktsioon on muuta lapse elu turvaliseks, isa funktsioon on talle teadmisi anda, õpetada teda toime tulema nende probleemidega, mida tema ette seab ühiskond, milles ta on sündinud. Ideaaljuhul ei püüa ema armastus hoida last täiskasvanuks saamast, ei püüa teda premeerida abituks jäämise eest. Emal peaks jätkuma usku elusse, ta ei tohi olla liiga hirmul, nõnda ka last hirmuga nakatada. Üheks tema elusihiks peaks olema soov, et lapsest saaks iseseisev inimene, kes lõpuks elab omaenda elu (ibid.). Isa armastust peaksid suunama põhimõtted ja lootused, see peaks olema pigem kannatlik ja salliv kui ähvardav ja autoritaarne. See peaks kasvavale lapsele andma järjest suurema pädevuse ning võimaldama tal lõpuks muutuda rippumatuks isiksuseks, vabastama ta isa autoriteedist. Lõpuks jõuab küps inimene selleni, et ta on enesele nii ema kui ka isa. Tal on nii-öelda ema- ja isapoolne
annaabi.ee 
