Mis määrab inimese elukäigu- pärilikkus või keskkond? Inimelu on lühike: sellesse on põimitud väga palju erinevaid tundmusi ja situatsioone ning valu. Kõigi elusaatused on erinevad, nagu on erinevad ka inimesed. Aga mis määrab inimese elukäigu, kas pärilikkus või keskkond? Siia ilma sündides on kõik inimesed nagu tühjad paberilehed, kui on olemas ilmsüüta ja patuta inimest, siis on selleks vastsündinud laps. Seda last hakkavad mõjutama vanemad, vanemate sõbrad, see koht kus ta elab jne. Laps kasvab ja aina areneb, osa temast on päritud tema vanematelt ja osa temast on tingitud keskkonnast.
Kuid kui mehe esimene luuletus ,,Leekiv armastus" kohe üldse valmida ei tahtunud, seletas Vesipruul seda sellega, et tema vaim polevat olnud veel piisavalt küps. Siis otsustas mees kirjutada hoopis uudisjutte, kuid taaskord segas teda asjaolu, et polnud millest kirjutada. Üleüldse leidis ta koguaeg igasugu vabandusi miks mitte kirjutada. Kuni kahekümne viie aastani pidas ta end liiga nooreks; siis hakkas ta vanaduse pärast värisema; puudus rahu; vaesus ja mured; lihtsad elusaatused, kitsas silmaring, vilets toit; kõige suuremateks süüdlasteks olid aga kõik teised kirjanikud, kes Vesipruuli mõtted juba kirja olid pannud. Hariduselt oli Vesipruul haritum, kui Tatikas. Kindlat ametit mees aga kartis, sest arvas, et see ta luulelisuse võtta võib. Seega oli Salomon kogunud elutarkust paljudel erinevatel ametitel. Kui mees oli kolmkümmend aastat vanaks saanud, üüris ta suvekorteri Tallinnasse. Välimuselt oli Vesipruul moekas ja väljapeetud.
kirjandusauhindade jagamisel täheldatava minoriteedipoliitikaga. Toni Morrison on aga ise rõhutanud afro-ameerika kultuurikonteksti tähtsust nii oma loomingu ainestikus kui ka lugejaskonnas, kellele ta romaanid on suunatud. Kirjutamisstiililt sarnaneb Morrison paljuski Lõuna-Ameerika maagilistele realistidele (Alejo Carpentier, Gabriel García Márquez, José Donoso jt), kelle loomingus segunevad üleloomulik ja realistlik. Morrison on meisterlik jutuvestja; tegelaste elusaatused moodustuvad väikestest jutukatketest, meenutustest ja nägemustest, mis raamatu nii põnevaks teevad, et seda on raske enne lõppu käest panna. Enamik elusaatusi on traagilised, tulvil enam või vähem võikaid sündmusi. Kuidas teisiti nimetada episoodi, kus koolmeistrist istanduseomaniku kaks hoolealust Sethe rinnad piimast tühjaks imevad, koolmeister aga pealt vaatab ning oma märkmikku "Sethe valmistatud tindiga" ülestähendusi teeb?
ka kohalikesse koduloomuuseumitesse ja omavad seega märksa laiemat tähtsust kui hinne koolis või koht konkursil). Tähelepanu all on olnud ka ajaloo pöördelised sündmused nii läbi oma suguvõsaliikmete kui ka teiste inimeste mälestuste ja ajalooürikute II maailmasõda sõjapurustused Tartus, Eesti meeste valikud 1941, ingerisoomlaste saatus II ilmasõjas, metsavendlus, Venemaale jäänud eestlaste elusaatused, aga ka näiteks Vabadussõda, inimeste mälestused Nõukogude okupatsioonist, Eesti meeste meenutused Tsernobõli katastroofi likvideerimisest teemad, mis paljude laste perekondi on puudutanud ja mille mäletajaid üha vähemaks jääb. Uuritud on rahvausundit ja tänavafolkloori, Hare Krisna liikumist, Beresje vanausulisi ja üldse religiooni mõju inimese elule; viikingeid ja muistseid kelte, satanismi jne. Paljud on valinud uurimisobjektiks ka lapsed ja nende tegemised läbi ajaloo
annaabi.ee 
