kujunemises). Kas tohib sellest järeldada, et oli tegemist kaugelemineva andelise ühekülgsusega, inimese keerukusest ja ühiskonna vastuolulisest möödavaatamisega ja ehk koguni möödaelamisega? Seda mitte. Sõjajärgsete aastate loomingus oli mõlemat, nii vastuoludest möödavaatamist kui ka nendest möödaelamist. Selle põhjuseks ei olnud aga kirjaniku enda sisemine konfliktitus, vaid kaasaminek elupraktikast irdunud mõtlemisviisiga. Inimese ja elu varjatum, traagilisse suubuv pool ei olnud kirjanikule kaugeltki mitte tundmatu maa. Poleks ka õige väita, nagu oleks ta selle tundmist oma loomingus järjekindlalt eitanud või peitnud. Elatud aastatega ja kirjutatud raamatutega süvenes järjest ühiskonna elus avalduvate dialektiliste vastuolude mõistmine, nagu muutus teravamaks ka vastuolude tunnetamine inimeses eneses. Ilmselt on midagi
See dialektiline idee on materialistliku filosoofia suur saavutus. Spinoza õpetusest järeldus, et eri inimeste jaoks on olemas erisugused vabadusastmed. Spinoza piirab vabaduse ainult paratamatuse tunnetamisega ja paratamatusega nõustumisega. Ta ei mõista materiaalse praktika osa vabaduse realiseerimises. Vabadus on tal ainult mõistuse võim tunnete üle, meeleliste afektide ületamine tunnetusega , teadmistejanuga. Sest mõttest on Spinoza seisukoha järgi vaba ainult elupraktikast eemaldunud mõttetark, kelle elu peasisuks on "intellektuaalne armastus jumala vastu", s.t. looduse tunnetamise kirg. Niisugune arusaamine vabadusest on abstraktne, antihistoristlik, ühiskondliku elu rikkalikust sisust irdunud (2: 163). SPINOZA TUNNETUSÕPETUS Nagu Spinoza õpetus tervikuna, on ka tema tunnetusteooria materialistlik ja ratsionalistlik. Teadmuse madalama astme moodustab tema arvates teadmus, mis põhineb kujutlusvõimel
15. Miks võib Danto kunstiteooriat nimetada anti-esteetiliseks? Danto kunstiteooria Ühelt poolt on sellised teosed, mis tahavad ületada esteetilise objekti piiri, sageli tõepoolest suutnud olla provokatiivsemad, sest kunst, nagu ütleb Arthur C. Danto, "...niikaua, kui seda tapetakse kui kunsti, on kategooriliselt välja arvatud ohtlike tegude hulgast."I (Selline olukord on olnud iseloomulik just lääne demokraatlikule ühiskonnakõnele. Kunsti ja kogu esteetilise sfääri väljaarvamist elupraktikast on seostatud turumajanduse võiduga 18. sajandil. Suure Prantsuse Revolutsiooni ajal tehti printsipiaalse tähendusega otsus, kui kuninga õukonda ehtinud ja ülistanud maalid ning kujud hävitamata jäeti ning selle asemel hoopis kunstina rahvale vaatamiseks välja pandi.)
annaabi.ee 
