Selline õpetus võib viia meeleheitele. 3) Kui me peame ikka jälle uuesti kehastuma, miks siis Kristus seda üldse ei maininud? Miks on aegade algusest usutud elu jätkumist pärast surma? Inimkultuuri algusaegadel mõjutasid inimesi unenäod, müstilised kogemused ja hõimu samaanide autoriteet. Elu jätkumisest kujunes hiljem suurte religioonide üks põhiküsimus. Inimeste lootus paremale tulevikule aitas taluda ränka elukoormat. Usk ebaõiglaste karistamisse hoidis kogukonna kõlbelist taset stabiilsena. Ajaloos on toimunud olulisi sündmusi, mis tugevdanud inimeste usku surmjärgse elu suhtes: 1) Kristuse ülestõusmine ligi 2000 a tagasi 2) 19. saj teisel poolel alguse saanud spiritismi nähtuste uurimine 3) Tänapäeva para- ja transpersonaalne psühholoogia Deepak Chopra oma raamatus "Elu pärast surma" kirjutab: "Kas on võimalik, et meditsiin suudab kõigele vastuse anda? Dr van Lommel,
" [1096:4] ( Tsitaat Urantia raamatust). Kui see uskliku jaoks tõepoolest nii on, siis see inimene mõtleb, et ta on oma kindluse elus leidnud ja ilmselt teda erinevad vastuseisud või rumalaks tembeldamised väga ei kõiguta. Samas tekib minu arvates selliste küsimuste arutamisel vajadus vahet teha uskumisel üksikisiku tasandil ja religioonil kui üldisel, ühiskondlikul nähtusel. Uskumine on inimesele ääretult vajalik, hoidev ja säilitav funktsioon, mis võimaldab elukoormat kergitada ja hoida ära muresid ainuüksi oma õlgadele vajumast. Usk millessegi, võib-olla üleloomulikku, võib-olla loomulikku. Mis siis kui pole kellessegi uskuda ja endast on vähe? Ma leian, et inimene on on kord selline, et tal on vaja ka peale füüsiliselt katsutavate asjade, maailma midagi veel. Ma ei ole nõus väitega, et usk takistab inimesel vaimselt rikastumaks ( religioon võib seda teha küll, aga ma leian et mitte usk)
su kuju on mu südame kohal millal me teame, mil aeg ajast parem? ja sind on rohkem kui päris Istu sa kaalul, kas vannu või palu: su hingamine minu sees raskus on üks, olgu kui suur su talu. kui ütleb värin või silmavesi Sina ju aegasid mõõta ei saa, et sõnad ei jaksa iial osa sa oled ju temasta – kanda üht elukoormat aeg aga on sinu kaaluja! milles kogunend kogu mäss võitlemas olematu eest Jaan Pehk kui olematu on rohkem kui olev ja minek on tulekust ees raamatuid saab panna virna su süda lööb veel mu soontes ridadesse riiulisse kui teadmine teadvusest ees raamat annab hüva nõu kui hiir on jooksnud viiulisse Timo Maran raamatus on häid retsepte
poisi edaspidise mõtlematu tõotuse najal kõrgeimal määral - ja sünnib ime. Kiviga viskamine kauges lapsepõlves annab veel tugevama lõpu ,,Tõe ja õiguse" III-s ja IV-s osas (1931, 1932). III-s osas see tõuseb esile sünge minevikuneedusena (lk. 387), kui Indrek peale 1905. a. revolutsiooni sündmusi on tulnud taas Vargamäele: ema on piinades haige, surm on möödapääsmatu, voodist tõusmist ei ole, kuid surm ei tule. Ja siis, et ema elukoormat kergendada, et täita ta tahet, annab poeg emale mürki sisaldavat rohtu nii suurel määral, et ema vaibub igavesse unne. Ta lahendab oma minevikusüü ema vastu, olles õiglane ema suhtes, kuid eksides Jumala seaduse vastu: sa ei tohi tappa. Läheb tõeks Indreku kahtlus: ,,Kas ehk siinilmas üldse ei saa midagi heaks teha?" (lk. 387) ja edaspidises elus lasub ema surm Indreku hingel ikka mingi saatusliku sammuna., mis kujundab otsustavalt ta elukäiku kahel
annaabi.ee 
