Voodi ja voodiriided on ka tolmulesta meelispaik. Kui täna õhtul lähed oma sängi, siis ootavad Sind seal tolmulestade hordid. Tolmulestasid on kümneid eri liike, neist Dermatophagoides pteronyssinus on levinud Euroopas ja Dermatophagoides farinae Ameerikas. Need kaks kosmopoliitset liiki on suurimal määral esindatud ka Eesti magamistubades. Peab olema rõõmus selle üle, et me ei näe tolmulestasid. Nende nägemine ei laseks Sul rahulikult magada. Poolkerakujulistel elukatel on pikkust 0.2 - 0.4 millimeetrit. Pehmet, kurdudega ihu katavad ka üksikud harvad karvad. Jalgu on neli paari, nii nagu kõigil ämblikulaadsetel. Elukatel ei ole silmi. Tolmulestasid on tegelikult igal pool. Eriti head tingimused on nendel eluks aga voodites, kus on piisavalt niiskust, sooja ja toitu. Üks madrats võib sisaldada rohkem kui 10 miljonit lesta. Toiduks tarvitavad lestad inimese ihust eralduvat kõõma, mida tekib ühel inimesel ööpäevas umbes 1 grammi võrra.
Neid meeltetajusid me ei hinda, vaid armastame neid nende endi pärast. Näiteks nägemist me hindame selle eest, et see kõige rohkem aitab meie tunnetus. 2. Mis mõttes need, kel on mälu, on arukamad ja õppimisvõimelisemad kui need elukad, kel mälu ei ole (on vaid meeletajud)? Need, kellel on mälu, on arukamad selle pärast, et teadmiste allikaks on kogemus. Kogemust moodustavad aga meeltetajud ja mälu kooskõlas. Kuna mõnedel elukatel mälu ei ole, ei saa nad oma meeltetajusid analüüsida, ning kogemust korjata. Sellega ei ole nad arukad ja õppimisvõimelised. 3. Mis on kogemus ja mis on kunst? Mille poolest nad erinevad? Kogemus, on arukamate elukate oskus meeltetajusid korjata oma mälus ja neid kasutada. Kunst ongi osa selle kogemusest ja on tulnud selle läbi. Kunst tekib kogemuse arusaamisest ja mõistmisest, kui jõutakse ühe mõtlemiseni. Kogemus erineb kunstist sellega, et kogemus on ainult arusaam mõnedest
aegajalt põhjale, mööda põhjataimestikku ringi roomavaid ja joksvaid vorme, vabalt merepõhjal lebavaid vorme, põhjasetteisse kaevuvad vorme. Asudes vaatlema põhjaloomastiku Läänemeres, tuleb eeelkõige märkida selle liigilise koosseisu suhtelist vaesust, võrreldes ookeanilise soolsusega merelahdedes. Loomastiku vaesust tingibki enamasti vee madal soolsus Läänemeres, mis ei võimalda tüüplistel merevee elukatel selles veekogus elada. Merevormidest esinevad Läänemres ainult kõige avarasolsemad, kes taluvad veesoolsuse tugevat vähenemist. Peale merevormide kuulub Läänemere põhjaloomastiku hulka veel ka riimvee -ja mageveevorme. Magevee vormid on siiski piitatud levikuga, asustades peamiselt väga madala soolsusega rannapiirkondi,lahesoppe ja jõgedesuudmealasid. Karbid: Läänemeres elava kümmekonna merekarbi hulgas on tavalisemaid ainult
Teine aspekt (opportunity cost of crypsis) on huvitavam. Nimelt "seob" krüptilisus eluka selle keskkonnaga, mille suhtes see krüptiline on, "vales" keskkonnas võib "krüptilisus" suisa saatuslikuks osutuda, nii on roheline lehtedel toituv röövik üliheaks sihtmärgiks putuktoidulistele lindudele, kui ta mõõda tumedat puutüve pinnasesse nukkuma ronib. Krüptilisus seab seega elukale olulised piirangud kasutada võimalik oleva keskkonna(osa), aja ja ka käitumise osas. Hoiatusvärvusega elukatel sellist probleemi ei ole. Krüptiliste elukate puhul esineb sageli polümorfismi väljanägemise osas, mille põhjuseks on tõenäolisest enamasti sagedusest sõltuv valik (vt loeng 5). Kiskjad õpivad otsima tüüpilise väljanägemisega saakloomi, misläbi saavad eelise haruldasemad fenotüübid. Nii seletatakse seda, e tpaljudel liblikatel näiteks on mitmeid tiivakirjalt erinevaid nn. vorme. Teine osa: kohastumused vältimaks ära söödud saamist (kui juba leitud) (post-detection
Ma ei kirjutanud ainult pettekujutluseks, aga võib-olla ka seda? Pettekujutlus on lõppude lõpuks miski, millega kirjanikud julgustavad lugejaid, vähemalt sellel ajal kui raamatupoe uksed on avatud. Vähemalt Richard Bachman ei alustanud oma karjääri pettekujutlusena vaid kaitsena, kelle nime all saaks ma oma varasemaid töid avaldada, vähemalt neid, mis minu arvates lugejatele meeldiksid. Siis ta aga hakkas kasvama ja ärkas "ellu", nagu ta teoste elukatel kombeks on. Ma hakkasin ta elu karjapidajana ette kujutama?ta naine, ilus Claudia Inez Bachman'ta eraklikud New Hampshire hommikud mööduvad lehmi lüpstes, metsas käies mõtles ta kindlasti oma lugude peale?õhtud veetis ta neid üles kirjutades, alati viskipudel armsa Olivetti kirjutusmasina kõrval. Ta esitas väljakutse iseenda reaalsusele, ja kui ta paljastati, ta suri. Ma valgustasin intervjuudes,
annaabi.ee 
