,,Agulis" ,,Seek" masendav pilt vanaeidekese kustuvast elust. Neis luuletustes on selgelt näha sotsiaalset protesti, kuid üksnes kujundi jõul. ,,Kontvõõras", ,,Ahastaja", ,,Varjumees" ,,Ummikus" jne. ,,Rõõm ühest ilusast päevast" seab esiplaanile inimese kõikehõlmava suhte loodusega, mille elustavat juuresolekul on tunda ka linnapildistikus. Tsüklis ,,Laule lindudest" imetleb luuletaja igast küsimiseest vaba eluindu. Nõukogude ja saksa okupatsioonide ajal väljendas Underi luule rahva sügavamaid tundeid kogus "Mureliku suuga" (1942). 1929 ilmus ,, Õnnevarjutus" Ballaadiloomingu kõrgsaavutus. ,,Merilehmad" ,,Rändavas järves"- põhjustab õnnetuse murtud truuudusevanne ,,Lapsehukkajas" viib traagilise lahenduseni omaaegses ühiskonnas valitsenud põlgus vallasema ja vallaslapse vastu. Piibliainelised sonetid: ,, Taaveti kannel" ,,Püha Jüri"- annavad portreed inimlikest tüüpidest.
pikemalt mõtiskleb. Tema ideaalis on luuletaja tark, vabameelne isiksus, kes kuulub kõrgema vaimu väljavalitute sekka. Erinevalt oma kaasmaalastest romantikutest hoidus Goethe ülemäärasest müstikast ja irratsionaalsusest. Üsna tihti on tema selleaegses luules aforistlikke ja humoristlikke jooni maandamaks paatost. Luuletuses ,,Eelmaik" vihjab Goethe, et kui kaunis uus noorus paradiisis ka ei ootaks, on vaja nooruslikku eluindu ja armastust juba siinpoolses elus. Üldse laienes Goethe hilisluules filosoofiline rõhk. Goethe jäi elukõiksust ja inimest selle osana jaatama elu lõpuni. Johann Wolfgang Goethe suurteoseks sai ,,Faust", mille I osa ilmus 1808. aastal ja äratas laia tähelepanu. Kakskümmend aastat hiljem oma kõrges eas jätkas ta selle teose kirjutamist. II osa valmis vahetult enne kirjaniku surma ja avaldati postuumselt aastal 1833. Neid kahte osa vaadeldes leiame sealt nii mõnegi erinevuse
Hell pilk veel seisis silme ees. Aeg möödus. Elu marus ruttu Kõik unistused hajusid Ja paksu unustuse-uttu Su hääl ja pilgud vajusid. Ja keset halli oleskelu Siis õhtusse mu päevad said. Mul polnud armastust ja elu Ja vaimustust ja pisaraid. Ent lõppes öö, mis lausus hingel: Just nagu põgus nägemus Sa jälle ilmusid, mu ingel, Kui puhta ilu kehastus. Ja valgus sügav rõõm mu rindu Ja süda täis on joobumust Ja jälle tunneb eluindu Ja pisaraid ja armastust. TATJANA KIRI ONEGINILE Ma teile kirjutan mis enam? Tõepoolest, kas ei tundu siin kõik juba ülearusena, mis iial juurde lisaksin? Ma tean, te võiksite ju praegu mind pilgata ja põlata. Kuid ei mu hingevaluga ei naljata te ilmaaegu. Ma otsustasin alguses, et vaikin: mitte iganes te poleks aimanud mu häbi, kui kuuleksin ja näeksin taas teid kasvõi kordki nädalas, et hiljem ööd ja päevad läbi siis mõtelda ja mõtelda
annaabi.ee 
