Tema ulatuslikust loomingust(antiikteadlaste järgi 90 draamateost) on säilinud 7:,palujannad,pärslased,seitse teeba vastu, aheldatud prometheus ja oresteia(triloogia). Ta võttis tragöödiate aluseks harilikult kangelaslood. Mütoloogiline aine saab tema käsiltuses kaasaja riiklust ja kultuuri pooldava mõtestuse. Sellelt seisukohalt laiendab riigi ja sugukonna, rahva ja võimu, saatuse ja jumala vastuolu. Üksikisiku saatus on tema teoseis allutatud polise huvidele. Euripides(484406)eluhoiakult ja mõttelaadilt on ta enam mõtisklev kõrvaltvaataja kui ühiskondlikus elus aktiivne kaasalööja. Teda hakati täiel määral hindama alles pärast surma. Loomingu iseärasuseks on suur huvi üksikisiku ja tema püüdluste vastu. Tragöödiale kohustuslikku kokkupõrget vaenulike jõududega kujutas ta inimeses endas. Tema huvi üksikisiku vastu avaldub perekonnale, eriti naise kohale elus(nagu ,,Medeias). Suurte kirgede purskeid kohtame ka nt Hippolytoses, Elektras, Troojalannades
a eKr; kokku olevat ta võistelnud 22 korral ning võitnud vaid 4-5 korral. Teada on ligi 80 draama nimed, kirjutanud olevat 92 draamat, säilinud on 18 tragöödiat ja ainuke tervikuna meieni jõudnud saatürdraama ,,Kükloop", lisaks fragmente teistest teostest. Sündis Salamise saarel, oli tõenäoliselt kaupmehe poeg, seega lihtsat päritolu. Pärimuse järgi oli Euripidesel kolm poega, kellest üks olevat lavastanud isa teoseid ning teine olnud näitleja. Euripides oli eluhoiakult mõtlik kõrvaltvaataja, eraklik filosoof, kes hoidus omaette ega osalenud ühiskondlikus elus. Tal oli hea haridus ja suur isiklik raamatukogu (seda peeti üheks Ateena täiuslikumaks erakoguks), kus ta pühendus filosoofiale ja kirjanduslikule loomingule. Kuna Euripides arutleb tragöödiais uute teooriate üle, on teda nimetatud ka filosoofiks näitelaval. Esialgu tema dramaturgilisi uuendusi pilgati, hindama hakati Euripidese loodut alles pärast
Tunne ennast! Teeba müüditsükkel oli Trooja tsükli kõrval üks levinumaid tragöödiate ainestiku lähtekohti. Samal teemal on kirjutatud Aischylose ,,Seitse Teeba vastu", Euripidese ,,Foiniiklannad", ,,Palujannad", ,,Bakhandid". Oidipuse lugu on interpreteeritud ka hilisemal ajal, alates 17. sajandist (Pierre Corneille), lõpetades 20ndaga (André Gide ja Jean Cocteau). EURIPIDES (u 485-406) Sündis Salamise saarel. Kuna ta oli oma eluhoiakult pigem mõtisklev kõrvaltvaataja kui aktiivne kaasalööja, ei saavutanud ta eluajal niisugust kuulsust kui Sophokles. Esialgu tema dramaturgilisi uuendusi pilgati, hindama hakati Euripidese loodut alles pärast tema surma sellest annab tunnistust tema säilinud teoste hulk. Euripides oli eraklik filosoof, kes hoidus omaette. Tal oli hea haridus ja suur isiklik raamatukogu, kus ta pühendus filosoofiale ja kirjanduslikule loomingule. Kuna Euripides
Pikkade ridadega ei mahu ühele lehele ära. Fragmentaalsuse esteetika. Tähenduslikud on kuhjamine kõike on väga palju, kõik on väga suur ja totaalne. Suur haare on sulaaja kirjanduses üldisemalt omane. See, kuidas see välja näeb ja teksti ülesehitus on omas ajas Eesti kirjanduses peaaegu võimatu leida. Alliksaart on halb immiteerida. Klassikalised ranged sonetid ja kõige pöörasemad sürreaalsed vabavärsid. Eluhoiakult romantik, kelle loomingus on peale mängurõõmu tajutavalt olemas ka elurõõmu, joovastavat lõpmatusejanu. Alliksaare mõju: näitab ette võimaluse teha asju teistmoodi. Roll, mida ta mängib, pole tema eluajal üheselt võetav. Linnarahvas pidas külahulluks, kuid leidis lõpuks oma publiku. Demostreeris, et on küll nõukogulik kirjandus, aga tegelikult saab kõike teha teistmoodi. 4. ,,Kuuekümnendatelikkuse" tähendused eesti kirjanduses. 60ndate alguses oli sulaaeg
annaabi.ee 
