Hea õpetaja tunneb ja arvestab poiste ja tüdrukute kasvuerisusi, laste vaimseid, füüsilisi, intellektuaalseid, emotsionaalseid, kõlbelisi ja sotsiaalseid erisusi. Hea õpetaja jaoks on põhiprotsessiks lapse areng, mitte tundide andmine. Hea õpetaja ei käsitle lapsi vahendina mis tahes eesmärkide saavutamiseks. Hea õpetaja ei räägi lastele seda, mida nad võiksid ja saaksid avastada ise. Hea õpetaja on ise loovisik ja toetab igati ka laste loomingut, mis võib ilmneda igas eluhetkes - tekstides, liikumises, suhetes, kunstilistes kujundites, rõivastuses ja kõikjal mujal. Hea õpetaja on isiksus, kes käsitleb kõiki õpilasi isiksustena, kellel on õigus olla kordumatu ja imetlusväärne ning kellel on ühtlasi kohustus austada teiste samasugust õigust, kultuurinorme ja -väärtusi ja ühiskonnas kehtivaid reegleid. 11 Hea õpetaja peab eksimist inimlikuks
meremehe jakis. Troon annab mulle võimu ja autoriteedi. Siiski lubab mulle meremehejakk teatavat vabalt toimivat sihti enesele "happy-go-lucky" tüüpi mõtlemises... Ma usun et see on konflikt isa ja lapse vahel, kes mus on... Mul on mesilase tiivad, mis lubavad mul vabalennul korjata mett, kuid mu jalad ja käed hoiavad mind nagu rasked kivid maas... Ma tunnen nagu oleksin alati kinni hoitud mingisuguses basseinis, selle asemel, et lasta vabalt õhus lennata..." Selles spetsiifilises eluhetkes koges Ken samaaegselt edunovelli ja vanemlikku ebaõnnestumishirmu. Ta oli leidnud sooja ja vastutustundliku naise, kes oli kolinud tema korterisse ja ta oli maha müünud ühe oma maali ettearvamatult kõrge hinnaga. Need uued edukogemused tekitasid temas üht kätt elevust, aga teist kätt vanade läbikukkumishirmude ja tähtsusetuse tunde taaselustumist. Konflikt selle vahel, et ta ihaldas liikuda maailmas ringi ja elu nautida ning tema
mingisuguse teise maailma, mida empiirilises maailmas ei ole. Sellise maailma loomise vahendid on sõnad. Aga kas siis erinevates keeltes ei looda erinevaid maailmu? Jah, luuakse (realtiivsuse hüpotees). On ka neid, kes vastu vaidlevad. Vikerraadio Tõnu Viik ,,Ideaalkeelest" *Keel segab meil elamist, ei lase meil olla spontaansed. N: Emil Ciorian: On midagi, mis on võrreldav kõige häbituma libuga, midagi räpast, kulunut ja lodevat, midagi vihatekitavat ja jahmatamapanevat, igas eluhetkes avalduv meeleheite tipp see on sõna, iga sõna, või täpsemalt öeldes kasutatud sõna. Ma ütlen puu, maja, võimas, tobe; mida ma ka ei ütleks, iga kord unistan ma seejuures mõrtsukast, kes võiks tappa kõik nimi- ja omadussõnad, kõik need auväärsed röhatused.Puhuti näib mulle, et nad ongi juba surnud, ent keegi ei vaevu neid maha matma. Argusest peame me neid ikka veel elavaikd ja talume nina kinni pigistamata nende laibalehka. Ja ometi ei ela nad enam ega väljenda kõige
annaabi.ee 
