Surmanuhtluse vastu räägib see, et puuduvad andmed selle tõhususest võrreldes eluaegse vanglakaristusega. Kuna tapmised toimuvad tavaliselt frustratsiooni-, viha-, joobe- ja muus häiritud seisundis, mitte ratsionaalse valiku tulemusena, mistõttu oht saada hukatud ei mängi otsustavat rolli kuriteo motivatsioonis (ibid). Surmanuhtluse õigustamiseks on vaja veel tõestada, et surmanuhtlusel on eriline, spetsiifiline ärahoidev toime, mida selle alternatiivil, eluaegsel vabadusekaotusel ei ole (Sootak 1996: 14). KOKKUVÕTE Euroopa riigid on teinud valiku kaotada surmanuhtlus ning tõsta inimelu väärtust. See on printsiip, mida Euroopa Liit soovib jagada kõikide riikidega. 84% kõigist läbiviidavatest surmanuhtlustest toimub kõigest neljas riigis. Need neli riiki on Hiina, Iraan, Saudi- Araabia ja Ameerika Ühendriigid (Albin 2000). Euroopa seaduste tegijad arvavad, et kuritegu saab karistada ka teisiti kui hukkamisega, näiteks
2) tuleb arvestada et tootmist saab suurendada põhiliselt teiste ettevõtete arvel. Hinna konkurentsi võidavad need, kes oskavad odavamalt toota head kaupa ja hindu õigesti kujundada. Turul pakkumise juures tuleb alati arvestada, et uute klientide hankimine on alati kulukam kui olemasolevate klientide hoidmine. Järelikult tuleb pakkuda klientidele head teenust, sest tuleviku kasumi annabki klient, kes ei otsi võimalusi lahkumiseks. Maailmas ongi selgeks tehtud, et eluaegsel kliendil on tohutu väärtus; see aga tähendab, et ta peab olema täielikult rahuldatud. Seega parim müük ei ole ei ole müük iga hinna eest vaid seisneb kliendile selle pakkumises, mida ta tegelikult vajab. Ettevõte peabki selgeks tegema: 1) kes on ettevõtte lojaalsed kliendid 2) mida lojaalsed kliendid tegelikult tahavad 3) kas kliendi rahuolu mõõdetakse ettevõtte poolt objektiivselt 4) kuidas klient saab anda tagasisidet 5) kuidas kasutatakse tagasisidet
1. Erlichi väitel hoiab iga järgnev kurjategija hukkamine Amee-[1847]rikas ära 7-8 inimese sattumise mõrva ohvriks (Erlich 1975). Niisugused tulemused on aga seatud jällegi kahtluse alla teiste autorite poolt, kes on korranud Erlichi analüüsi, kuid kasutanud samade algandmete töötlemiseks teisi meetodeid. Nii väidavad William B. Bowers ja Glenn Pierce, et ka Erlichi andmete põhjal saab öelda, et surmanuhtluse üldpreventiivne efekt ei ole suurem kui eluaegsel vanglakaristusel (Bowers, Pierce 1975). Esitatud empiiriliste uuringute põhjal (mis pole kaugeltki lõplik ülevaade) võib väita, et surmanuhtluse preventiivse efekti olemasolu või puudumise kohta ei ole suudetud esitada lõplikke ja põhjendatud teaduslikke argumente. Surmanuhtlus ei ole selles suhtes erand ja kõik see käib ka muude karistusviiside efektiivsuse kohta, mille mõju kuritegevuse tasemele pole täpselt mõõdetav.
annaabi.ee 
