romantilist, sensuaalset ja impressionistlikku poolt. Helilooja ja arranzeerija Billy Strayhorn oli orkestrirepertuaari rikastanud selliste väljapaistvate paladega nagu "Lush Life", "Chelsea Bridge" ja "Take The A-Train", mis oli saanud Ellingtoni orkestri teemalooks. Orkestreerijana häälestas ta end nii peenelt Ellingtoni lainele, et isegi spetsialistidel oli tihti raske eristada, mida oli kirjutanud Ellington või Billy "Sweet Pea" Strayhorn. Kuid Strayhorni surm päästis Ellingtonis veel kord valla uued loomejõud. Kuuekümnendatel jättis ta aina sagedamini kirjutamise ja arranzeerimise Strayhorni hooleks. Nüüd, olles taas üksi, võttis ta selle uuesti käsile. Sündis mitu olulist uut tööd: plaadid Sacred Concert ja selle järel Second Sacred Concert, Duke Ellingtoni 70th Birthday Concert (valiti 1969 kõikjal maailmas aasta jazzplaadiks), Far East Suite (kus Ellington kajastab väga isikupäraselt riigidepartemangu poolt sponsoreeritud Aasia-
impressionistlikku poolt. Helilooja ja arranzeerija Billy Strayhorn oli orkestrirepertuaari rikastanud selliste paladega nagu "Lush Life", "Chelsea Bridge" ja "Take The A-Train", mis oli saanud Ellingtoni orkestri teemalooks. Orkestreerijana häälestas ta end nii peenelt Ellingtoni lainele, et isegi spetsialistidel oli tihti raske eristada, mida oli kirjutanud Ellington või Billy "Sweet Pea" Strayhorn. Kuid Strayhorni surm päästis Ellingtonis veel kord valla uued loomejõud. Kuuekümnendatel jättis ta aina sagedamini kirjutamise ja arranzeerimise Strayhorni hooleks. Nüüd, olles taas üksi, võttis ta selle uuesti käsile. Sündis mitu olulist uut tööd: plaadid Sacred Concert ja selle järel Second Sacred Concert, Duke Ellingtoni 70th Birthday Concert (valiti 1969 kõikjal maailmas aasta jazzplaadiks), Far East Suite. 1970 läks Ellington pikimale turneele, mida jazzorkester eales ette võtnud: Nõukogude Liit,
Pärast nende surma polnud Duke Ellington ühtegi isiklikku kaotust nii tõsiselt võtnud. Johnny Hodgesi rikkalikud, tundelised soolod olid peaaegu vahetpidamata alates aastast 1928 peegeldanud Ellingtoni loomuse romantilist, sensuaalset ja impressionistliku poolt. Billy Strayhorn oli orkestri repetuaari rikastanud selliste väljapaistvate paladega nagu ,,Lush Life", ,,Chelsea Bridge" ja ,,Take the A-Train", mis oli saanud Ellingtoni orkestri teemalooks. Kuid Stayhrorni surm päästis Ellingtonis veel kord valla uued loomejõud. Sündisid mitu uut olulist tööd: plaadid Sacred Concert ja selle järel Second Sacred Concert, Duke Ellingtoni 70th Birthday Concert (valiti kõikjal maailmas 1969.aasta dzässplaadiks), Far East Suite ja kõige krooniks New Orleans Suite, millest sai 1970. a plaat. Dzäss-spetisalistid on öelnud, et Strayhorni surma järgsetesse aastatesse langeb Duke Ellingtoni poole sajandi elutöö üks
annaabi.ee 
