Ta suhtus tesitsugustesse inimestesse eelarvamustega, tänu sellele ei olnud nad ka Wagneriga, fausti õpilasega, head sõbrad. Faust mõtles pidevalt oma nooruspõlves tehtud vigade üle, ta ei olnud oma tegude üle uhke. Näiteks, siis kui üks talumees tuli teda ja ta isa tänama võlujoogi eest, mis olevat inimesi aidandu, kuid see võlujook oli mürgine ja saatis palju inimesi hukka. Talle ei meeldinud tema tehtud vead nooremana. Nooruse sai ta tagasi tänu kuradile, kes muutis Fausti eliksiiriga nooreks, kuid tema suurepärane mõtlemis võime ja tarkused säilisid. Faust tundis enim puudust armastusest, ta tundis puudust sellest tundest, mida ta oli tundnud noorpõlves. Ta lootis, et noore kehaga võib ta selle tunde tagasi tuua. See tunne oli tähtis tema hinge vabanemisel. Uue armastuse leidmisel kasutasid Faust ja kurat kõiki meetodeid. Neil oli ükskõik hukkunud eludest ja teiste inimeste tunnetest. Faustile armasutse otsimisel kasutasid nad
Esimesed tuntumad alkeemikud olid araablased. Kuningaks teaduses nimetasid nad suurt õpetlast Dzabir ibn Hajjani (u. 721 u. 813), keda paljud teatmeteosed peavad araabia alkeemia rajajaks. Dzabir arvas, et metallid koosnevad põlevuse kandjaks väävlist ja metallilisuse kandjast elavhõbedast. Kui võtta neid alkeemilise algeid õiges vahekorras, siis tekibki kuld. Looduses kulgeb protsess aeglaseslt. Kui kiirendada seda nn. Medikamendiga, võib kulda saada 40 päevaga, kui aga nn. Eliksiiriga , tekib kuld koguni ühe tunniga. Dzabir uuris, kirjeldas ja valmistas litriole , maarijaid , salapeetrit , väävel-, lämmastik- ja äädikhapet, kasutas destillatsiooni , sublimatsiooni, kristallimist jm. Euroopas tuntakse Dzabiri latiniseeritud nime all Geber. (Hergi Karik, Mosaiik, Tallinn . ,,Valgus" . 1984 lk. 9) keskaja suurim alkeemik oli Abu Ali Ibn Sina (980-1037), kes sai euroopas tuntuks avicenna nime all. Ibn sina töötas välja alkeemilise õpetuse metallide loomusest
Üks hea latakas vastu pead kangiga ja ta oli maas. Vaatasin ringi kas rohkem neid ei ole, kuid ma ei näinud kedagi. Ma uurisin teda ja leidsin tema taskust ühe süstla. Seal sees oli midagi nimega Eeva. Panin selle endale tasku, kuid ei julgenud sellega midagi teha. Uurisin ruumi. Eespool oli uks millest pääsesin teise majja, kuid see oli rikkis ja ei töödanud. Ainus koht kuhu minna oli ülesse. Seal oli mingi müügiautomaat. Selle sees oli üks süstal mingi punase eliksiiriga. Ma ei teadnud mida muud teha, sest mul polnud kuhugi minna. Väljapääs oli suletud ja ülejäänud kohtades olid tupikud. Niisiis panin ma süstla endale sisse. Mu keha hakkas tõmblema. Silmade ees läks punaseks. ''Ole rahulik nüüd. Sinu geenid muutuvad praegu. Lihtsalt ole rahulik ja kõik saab korda.'' Ma ei suutnud midagi öelda. Ma nägin, et käte vahel tekkis mul elekter. Karjusin valust. Liikusin taha ja
metalli kullaks muuta. Selle demonstreerimiseks tilgutasid müügimehed-maagid vette paar tilka imeeliksiiri ning pistsid siis sinna sisse mõne raudeseme. Ja justkui võluväel oli raud veest välja võttes kullaks muutnud. Selle saavutamiseks kasutati juba varem kullatud metalli, mis oli vees lahustuva värviga üle võõbatud. Kui ,,rauatükk" nüüd vette pisteti, lahtus värv ja nii võisidki maagid eliksiiriga segatud veest puhta kullatükki välja tõmmata. 3 Kõigil eliksiiridel oli suur menu, neile joosti lausa tormi. Loomulikult oli selline töö ohtlik, sest kui keegi pettuselt tabati, karistati teda karmilt enamasti tuli petturil oma eluga hüvasti jätta. Võib-olla just sellest oli tingitud rändmustkunstnike suur arvukus ja kõrge populaarsus. Kui kaua paigal püsida, avastatakse pettus paratamatult varem või hiljem
annaabi.ee 
