Praegu pööratakse neile palju tähelepanu, sest nad põhjustavd inimestel haigusi, sealhulgas sugulisel teel ülekanduvaid. Elutsüklis vahelduvad 2 vormi: 1) väliskeskkonnas püsivad, metaboolselt inaktiivsed, kuid nakatamisvõimelised elementaarkehad ja 2) elusrakus poolduvad, metaboolselt aktiivsed retikulaatkehad. Elementaarkehakesed on väikesed (200-400 nm), rakuvälised ja spooritaolised. Neil on paks rakukest, nad on metaboolselt inertsed. Kui elementaarkehake satub inimese või looma organismi, siis kinnitub ta rakule ja ta satub peremeesrakku endotsütoosiga. Kuna fagosoomiga lüsosoome ei liitu, siis hakkavad elementaarkehad fagosoomis arenema- diferentseeruma. Nad suurenevad ja muutuvad (diameeter umbes 1 mkm) retikulaatkehakeseks. Retikulaatkeha kest on õhuke ja väga läbitav metaboliitidele. See diferentseerumine võtab aega 6-8 tundi rakku sisenemisest alates.
§ Profülaktika. Puugiründe vältimine. Klamüüdiad, mükoplasmad, riketsiad Morfoloogia § Klamüüdiad on lähedased gram-negatiivsetele bakteritele, kuid erinevad neist põhiliselt oma ebahariliku rakuseina poolest. Neile on iseloomulik kahe membraani olemasolu: sisemine ja välimine rakumembraan, milles esinevad põhilised proteiinid, puudub aga rakuseina peptidoglükaani kiht. Sellele vaatamata on klamüüdiatel rigiidne rakusein. § Klamüüdiate elementaarkehake on metaboolselt inaktiivne, ei pooldu kunagi. § Klamüüdiate retikulaarkehake on metaboolselt aktiivne, rakuseinas on välismembraani proteiinid, mis võimaldavad ainete transporti, tsütoplasmas on prokarüootsed ribosoomid. Retikulaarkehakesed omavad ensüüme, sünteesivad endale oma DNA ja RNA, proteiinid ja lipiidid. Neil puudub aga võime sünteesida energiarikkaid adenosiintrifosfaate (ATP-d). Seetõttu nimetatakse neid "energiaparasiitideks", elutsedes raku sees. C
Bakterid mõmm :) 05/06 Klamüüdiad Üldist. Kunagi arvati, et klamüüdiad on viirused, aga: (1) neil on G- sarnane sise- ja välismembraan, (2) neil on DNA ja RNA, (3) omavad ribosoome, (4) sünteesivad oma valke, lipiide ja nukleiinhappeid, (5) on teatud antibiootikumidele tundlikud. Aga paljunemistsükkel on neil küll omapärane. Obligaatselt intratsellulaarsed. Elementaarkehake on resistentne paljudele keskkonnatingimustele. Jäik peptidoglükaan küll puudub, kuid välismembraani valkude vahel on ulatuslikud ja arvukad tsüsteiinsillad. EB vormis bakter ei paljune, aga on infektsioosne: seostub retseptoritega ning stimuleerib haaramist rakku. Retikulaarkehake on metaboolselt aktiivne, replitseeruv. Klamüüdiatel on perekonnaspetsiifiline LPS, mida saab komplemendi sidumisreaktsioonil määrata, ja liigi- ja tüvespetsiifilised välismembraani proteiinid.
annaabi.ee 
