Pühendan suurema osa oma ajast isale, et saaksin ka isaga koos olla. Vahepeal olin isaga ka kuidagi kaugeks jäänud aga nüüd olen isaga jälle rohkem suhtlema hakanud. Peale oma ema kaotust suhtlesin algul rohkem isa poolse õega, käisin pidevalt tema juures ja suhtlesin temaga päris tihti. Aga kuskil aasta hiljem jäi isa poolne õde kaugeks ja hakkasin ema poolse õega suhtlema ja kelle juurde tulin ka hiljem elama. Ja nüüd ma elangi oma ema poolse õega koos juba mingi kuus aastat. Mulle väga meeldib oma poolõega koos elada, saan temaga väga hästi läbi, kuigi vahest lähme riidu, aga ka seegi saab lõpuks lahendatud ja kõik on jällegi hästi. Kuna meil on õdede ja vendadega suured vanusevahed, on mul olnud hea võimalus suhelda endast vanemate inimestega. Endast vanematega on mul huvitav suhelda. Plussiks on ka see, et saab üksteiselt nõu küsida, kuna eelmine on kõik läbi teinud, mis endal veel ees
Mida ma ise teha saan, et elaksin kaua ja õnnelikult? Mitte miski siin maa peal pole igavene. Kõik me kord sünnime ja sureme selle vahemiku vahel on aga antud igale ühele võimalus muuta oma elu just täpselt selliseks nagu ta kõige mugavam ja elamisväärsem tundub. Tihtipeale aga, ei saavutada eesmärki, põrutakse või jäädakse eluhammasrataste vahele. Selleks, et vältida enese allakäiku saan ma paljugi ära teha muuta, suunata, otsida õigeid tulevikuradu. Mida saaksin ise selle nimel ära teha, et elaksin kaua ja õnnelikult? Kõigile on teada, et elu pikkus kui eluiga ei ole otseselt meie enda määratleda. Elu pole juhuslik, ent on juhuseid, mil elu lõppeb inimese tahtest või soovist olenemata. Vahel veab alt iseenda psüühhika, kus ainsaks võimaluseks nähakse lõppu. Lõppu ehk isegi sellel, mis pole veel õigupoolest alatagi jõudnud. Nii on noorema põlvkonna seas üsna levinud suitsiid, mis Euroopa tasemel on Eestis kõige kõrgemate näitajateg...
päeval: kus ta küll viibis?" Seejuures Zarathustra koputas maja uksele. Ilmus vana mees, käes tuli, ja küsis: ,,Kes tuleb minu ja mu halva une juurde?" ,,Üks elav ja üks surnu," kostis Zarathustra. ,,Andke mulle süüa ja juua, ma unustasin selle päevaL Kes näljasele annab süüa, kosutab iseenese hinge: nii ütleb tarkus." Vanake taandus, kuid tuli kohe jälle tagasi, tuues Zarathustrale leiba ja viina. ,,Paha on siinne ümbrus näljaseile," ütles ta, «see¬pärast elangi siin. Loom ja inimene tulevad siia mu üksiklase juurde. Aga käsi ka oma kaaslasel süüa ja juua, ta on väsinum kui sina." Zarathustra kostis: ,,Surnud on mu kaaslane, vaevalt küll saan ta seks nõusse." ,,See ei puutu minusse," urises vanake; ,,kes minu uksele kopu¬tab, peab ka võtma, mis talle pakun. Sööge ja olge terved!"- Pärast seda Zarathustra kõndis jälle kaks tundi, usaldades teed ja tähtede valgust: sest ta oli
annaabi.ee 
