Pugemine võib olla väga erinev, seda teevad nii noored, kui vanad, eelkõige on eesmärgiks kellegi silmis parem paista või plusspunkte teenida. Ka minu tutvusringkonnas leidub inimesi, kes üritavad pugedes end teiste silmis paremana näidata ning kohati on see läbinähtav ja paneb muigamagi. Novellis "Paks ja peenike" kirjeldab Tsehhov kahte vana koolikaaslast, kes oma ametipostist räägivad, ning üks tegelastest, kuuldes et teine on salanõunik hakkab teda "teie ekstsellentsiks" kutsuma. Selle asemel, et lihtsalt õnne soovida hea positsiooni puhul, näitab too peenike üles harrast aupaklikkust ja alandlikkust, mis ei kuku just kõige viisakamalt välja. Pugemine tuleb kindlasti kasuks, kui oskad seda inimeste peal veenvalt rakendada , kuid nagu välja tuleb on oht endale suuresti häbi teha . Hingelt odavaid ja labaseid inimesi leidub samuti. Selleks ei pea olema äärmuslikke iseloomujooni, et sind sildistataks kerglaseks või madalaks
Ussikest nöökides nõuab kirjanik talt inimeseks saamist. ,,Paks ja peenike"(1883). Tsehhovi novell ,,Paks ja peenike" on ehitatud üles samas laadis nagu ,,Ametniku surm". 19. Sajandi humanistliku kirjanduse tavapärane süzee oleks veennud lugejat peenikese kõrgetes inimomadustes ning paksu mõnes puuduses. Selgub aga, et paks on salanõunik, peenike aga üksnes kolleegiumiassessor. Kui peenike saab teada paksu ametiseisusest, muutub lapsepõlvesõber tema jaoks ,,teie ekstsellentsiks". Tsehhov ei pea ,,paksude" maailma paremaks, vaid tahab näha ka ,,väikest inimest" inimväärsena ning seetõttu naerab välja tema väärituse. ,,Kameeleon"(1884). Politseiniku Otsumelovi hoiak muutub kohe ning sõltuvalt sellest, missuguse sotsiaalse positsiooniga on kulllassepp Hrjukini sõrme hammustanud koera oletatav omanik. Nendes muutustes avaldub tema kameeleonliku olemuse ühtsus. Selles tegelases elavad justkui kaks inimest
Tsehhovi jaoks on väikekodanlane teatav kultuurilis-psühholoogiline tüüp egoist, ahta eluvaatega, piiratud silmaringiga koguja, mats ja argpüks üheskoos. Väikekodanlase põhitunnus on inimväärikuse täielik puudumine, lakeilik teenistusvalmidus kõrgemate ees nt. ,,Ametniku surm" (1883). ,,Paks ja peenike" (1883). Tsehhov näitab, et kui selgub et üks lapsepõlvesõpradest on juba salanõunik teine aga kolleegiumisekretär, muutub paks tema silmis teie ekstsellentsiks. Tsehhov tahab, et peenike muutuks ka inimväärseks. · Väikekodanikku iseloomustab ka matslikkus kõigi suhtes, kes temast sõltuvad, kahekeelsus. ,,Kaks ühes" (1883), kus väikeametnik karjub konkas kõigi peale ning teeb märkusi, kuni leiab, et seal on tema ülemus ning tõmbub kössi. · Tuleb välja ka väikekodaniku automatismi motiiv ,,Kameeleon" (1884), kus politseiinspektori hoiak sõltub sellest, kes on kullasepa sõrme hammustanud koera omanik.
Vestfaali rahu. Rahuläbirääkimisi peeti korraga kahes Vestfaali linnas: katoliiklikus Münsteris ning protestantlikus Osnabrückis. Tegemist oli pretsedenditu sündmusega senise diplomaatia ajaloos: nii paljude riikide esindajaid polnud veel kunagi korraga rahuläbirääkimistele kaasatud. Seetõttu kulus palju aega etiketi ja tiitlite täpsustamisele. Püha Tooli esindanud Fabio Chigi tulevane paavst Alexander VI oli enda sõnul valmis nimetama Tema Ekstsellentsiks igaüht, kes seda vaid soovis, kui see vaid aitaks kaasa rahu kiiremale saavutamisele. Sama eesmärki teenis ka rootslaste äkkrünnak Prahale 1648. aasta suvel. Linn langes barbaarse rüüstamise ohvriks, mida meenutab tänapäevani suur osa Rootsi muuseumide kunstiaaretest. 24. oktoobril 1648 kirjutati üheaegselt Münsteris ja Osnabrückis rahulepingule alla. Vestfaali rahu kinnitas taas Augsburgi usurahu põhimõtteid. Kolmanda usundina katoliku ja
Nikolai raudtee vaksalis kohtusid kaks head tuttavat: üks paks ja teine peenike. Kohtudes hakkas peenike Porfiri paksule Misale oma pere tutvustama: peenike luterlasest naine ja gümnaasiumiõpilane Nafanail. Rääkis paksule ka oma töökohast. Tema ametiks oli puust sigaritooside valmistamine. Lõpuks pöördus peenike paksu poole ja küsis, kuidas temal läheb. Paks vastas, et töötab salanõunikuna ning et tal on juba kaks tähte rinnas. Peenike hakkas seepeale kogelema ning paksu ekstsellentsiks nimetama. Ta oli hämmingus. Paks ei mõistnud säärast kummardamist ning tal läks taolisest aupaklikusest süda pahaks. Ta andis peenikesele käe ja jättis jumalaga. Peenikeste pere oli meeldivalt üllatunud, kuna kohtasid taolist kõrget ametnikku. ,,Ametniku surm" Oli teatrietendus. Dmitrits Tserjakov istus teises toolireas ja jälgis etendust. Äkitselt ta aevastas. Tserjakov lootis, et ta ei seganud sellega kedagi, kuid ta oli enda ees istuvale mehele kaela ja pea
annaabi.ee 
