moodustavad energia depoosid (fosfaadid-ATP) osalevad vere hüübimissüsteemis DEHÜDRATATSIOON ISOTONILINE HÜPOTOONILINE HÜPERTOONILINE Organism kaotab isotoonilist Raku välisruumi Raku välisruumi osmolaarsus vedelikku. (Soolad ja vesi on osmolaarsus vähenes, suurenes, põhjustab see vee taasakalus) See võib toimuda põhjustab see vee väljaandmist rakkust. ekstratsellulaarvedeliku sissevõtmise rakkudesse. kaotamise tagajärjel (näiteks Vee soolaga läheb rakkust ära verekaotus) või Organism kaotab et taasakalustada transtsellulaarsevedeliku rohkem soolat soolasisaldust kus on vaja. ülemäära suure kaotuse puhul (näiteks kõhulahtisus, kauakestev Vee läheb rakkudesse, et oksendamine jt.). taasakalustada
osmootse kontsentratsiooniga, mida nimetatakse isotooniliseks kontsentratsiooniks ehk isotooniaks. Vähenenud osmootse kontsentratsiooni korral on tegemist hüpotoonilise, suurenenud osmolaarsuse korral hüpertoonilise hälbega. Nende klassifitseerimistunnuste järgi on võimalikud tasakaalus olevast bilansist kõrvalekaldumise 6 vormi. Dehüdratatsioon * Isotooniline dehüdratatsioon tekib alati siis, kui organism kaotab isotoonilist vedelikku. See võib toimuda ekstratsellulaarvedeliku kaotamise tagajärjel (nagu näiteks verekaotus) või transtsellulaarsevedeliku ülemäära suure kaotuse puhul (nagu näiteks kõhulahtisus, kauakestev oksendamine jt.). Kuna seejuures ekstara- ja intratsellulaarruumi osmootsed vahekorrad ei muutu, jääb rakusiseruum mõjustamata. Seepärast kujundab kliinilist pilti vereplasma mahu vajak (hüpovoleemia) koos vereringehäiretega (tahhükardia, vererõhu langus, kalduvus kollabeeruda kuni hüpovoleemilise sokini).
Na-gradient mõlemal pool membraani. Nüüd saab Na + koos glükoosiga Na-gradiendi arvelt rakku siseneda – sümporter seob mõlemad (sama süsteem Na + ja AH). NT: glükoosi imendumine rakku, kuid glükoos läbib basaalmembraani (verre) GLUT transporteriga (ei vaja energiat). 1.5. Ioonide kontsentratsioonid rakkudes ja rakuvälises ruumis. Ebavõrdne ioonide jaotus membraani sise- ja välispinnal on tingitud Na/K pumbast ja ioonide difusioon läbi lekkekanalite – K+. Tsütoplasma ja ekstratsellulaarvedeliku vahel on elektriline /var/www/html/annaabicron/doc/14490998629056.doc 10 potenisaal. Membraani puhkepotensiaal on -70 kuni - 90 mV. MP on iseloomulik kõigile elusrakkudele. Ehk Na pump loob Na ja K-gradiendid rakusisu ja rakuvahelise ruumi vahel ja tekib membraanipotensiaal, mis on närvikoe ja lihaskoe talitluse aluseks. Intratsellulaarvedelikes on palju K+, ekstratsellulaarvedelikes on palju Na +, Cl-. 2. Erutuvate kudede mõiste.
perifeersed kemoretseptorid, mis on tundlikud pH kasvule ja veregaasidele (PO2 langus, PCO2 kasv) - aktiivus kasvab/langeb vastava efekti ilmnemisel/kadumisel. PAO2 mõju edastatakse ainult perifeersete kemoretseptorite vahendusel. Piklikajus (medulla oblongata) asuvad tsentraalsed kemosensorid, mis on tundlikud ajuvedeliku PCO2 ja pH suhtes (nende mõju hingamisele perifeersete kemoretseptorite vahendusel on väike). Arvatakse, et tsentraalne hingamisstimulatsioon käib peamiselt ajutüve ekstratsellulaarvedeliku (sama koostis, kui liquor cerebrospinalisel) H+ kontsentratsiooni kaudu - liikvori pH. Peamised vesinikioonidele tundlikud alad asuvad piklikaju ventraalpinnal n. vaguse ja n. hypoglossuse juurte läheduses. Hape-leelis tasakaalu probleemide korral on ventilatsiooni stiimuliks H+ kontsentratsioon - nt metaboolse atsidoosi puhul suureneb ventilatsioon, suurenenud CO 2 ärandmine viib pH tagasi normi. Kui CO 2 tase säiliks
annaabi.ee 
