Vabanenud produktid on võimelised kahjustama normaalseid rakke ja vaskulaarset endoteeli. Kontrollitud graanulite sekretsioon on normaalne aktiveeritud leukotsüüdi reaktsioon otsüüt kohtab materjali, mida pole võimalik kergelt seedida, siis leukotsüütide võimetus ümbritseda ja seedida neida aineid põhjustab tugev reaktsiooni aktiveerumise ning vabaneb suurel hulgal lüsomaalseid ensüüme ekstratsellulaarsesse keskkonda (FRUSTREERITUD FAGOTSÜTOOS). CD62L ehk L-selektiin on ekspresseritud enamikel leukotsüütidel Selektiinide funktsioon on leukotsüütide adhesioon endoteeli rakkudele. Selektiini seostumine ligandiga omab madalat afiinsust see omadus võimaldab selektiinil vahendada esialgset leukotsüütide seostumist ja rullumist endoteelil vastu verevoolu. L-selektiin ehk CD62L on ekspresseritud lümfotsüütidel ja leukotsüütidel. See võimaldab lümfotsüütidel siseneda lümfisõlme käitudes kui homing retseptor, selleks seostub ta endoteeli veenulitele
Nii inimese kui loomade viiruste vastaste vaktsiinide loomisel on sagedamini kasutatav vektor vaktsiinia viirus-atenueeeritud rougeviirus, tanu oma lihtsale struktuurile. Bakteritest on vektorina kasutatud Salmonella typhimuriumi atenueeritud tuvesid. Veterinaarias on kasutusel kaks metsloomadel kasutatavat marutaudivaktsiini, kus vektorina on kasutatud vaktsiinia viirust. DNA-vaktsineerimine Vektor-vaktsiini korral paljuneb vektorina talitlev mikroob organismis ja tema genoomis on ekspresseritud ka geenid, mis produtseerivad mone patogeeni antigeene. Seevastu DNA-vaktsineerimise korral viiakse organismi vaid rekombinantseid plasmiide. Huvipakkuv on asjaolu, et manustatud plasmiidid on vordlemisi pusivad ning nende abil organismi viidud geenide ekspressioon on taheldatav aastaid. Kuna katsed on seni viidud labi vaid loomadel ja enamasti katseloomadel (hiired, rotid, kuulikud, kanad), kelle elutsukkel on suhteliselt luhike, siis pole teada tapselt, kui kaua geenide ekspressioon pusib.
geene, vektoritena e geeni kandjatena kasutatakse kas apatogeenseid või atenueeritud viiruseid (bakteriofaage) või baktereid või bakterite plasmiide (geenikandjaks on DNA- molekul). Vajalik DNA- lõik ühendatakse vektoriga ja moodustunud rekombinant- DNA viiakse bakteri rakku, kus vektor asub paljunema tootes lühikese ajaga miljoneid koopiaid meid huvitava st DNA-frgmendist. Vektorina talitlev mikroob paljuneb organismis ja tema genoomis on ekspresseritud ka geenid, mis produtseerivad mõne patogeeni antigeene. Lisaks patogeenide antigeene produtseerivatele geenidele pn uuritud võimalusi kasutada vektoritena ka defektsete geenide asendamiseks normaalsete geenidega. Vektoriga liidetakse normaalne geen, mis viiakse organismi ja kompenseeritakse sellega vastava geeni defekt. 55. Agrobacterium` liigid kui vektorid geenide ülekandel taimedel. Agrobakter- spetsiifilise rõngaskromosoomiga bakter, mis suudab siseneda
osalevad rakkude migratsioonis. Kemoatraktantsus tähendab, et nad indutseerivad kemotaksist selesse piirkonda (mida rohkem neid molekule on, seda rohkem leukotsüüte sinna külge tõmmatakse). Nad määravad ära, milline rakk kinnitub endoteelile ja läbib selle ning kuhu ta koes liigub. Mõned kemokiinid ainult aktiveerivad rakke, teised omavad kemotaktilist iseloomu, kolmandad aga omavad mõlemat funktsiooni. Kemokiinid, mis on vabastatud fagotsüütide ja dendriit-rakkude poolt ja on ekspresseritud endoteeli pinnal, meelitavad rakke verest põletiku piirkondadesse. Nad võivad olla vabastatud paljude raku- tüüpide poolt. Mõned kemokiinid osalevad lümfotsüütide arengus ja migratsioonis ning angiogeneesis (uute veresoonte kasv). Kemokiinil on kaks sidumiskohta: spetsiaalne sidumiskoht kemokiini retseptori tarvis ning kinnitumaks endoteelile (suhkruahelate kaudu) Kemokiinid jagunevad nelja perekonda vastavalt konserveerunud tsüsteiini (C) jäägile: CC CXC XC
annaabi.ee 
