Teenuste kättesaadavuse tagamiseks tekitatakse kompetents organisatsiooni sisse või ostetakse see väljaspoolt. Iga sellise otsuse tegemisel on oluline teenuse hinna ja kvaliteedi suhe. Näiteks ei pruugi väikesemate riikide armeesüsteemides olla otstarbekas hoida palgal neuropsühholoogi, kuna sellise eksperdi hind on kõrge ning talle ei leidu piisavalt igapäevast erialaset tegevust. Lisaks madalale enesearengulisele väljakutsele, ei suuda tippspetsialist praktika puududes oma ekspertteadmist säilitada. Teise näitena võib küsida, et kas saab nimetada kirurgiks inimest, kes on küll kunagi selle eriala omandanud, kuid kellel pole olnud võimalust viimase kümne aasta jooksul kedagi opereerida? Tuleb aga mõista, et isegi väga hea erialaspetsialist tsiviilstruktuuridest ei pruugi olla suuteline tõhusalt sekkuma, kuna ei tunne piisavalt sõjaväelist keskkonda. See on üks suurimaid põhjuseid, miks tsiviilpsühholoogid ei mõista sõdurite mõtlemist.
Kuid Platoni ettepanekutega seonduvad raskused vaevalt küll kujutavad endast demokraatia innustavat kaitset. Ehk on vastuseks mingi teine demokraatlik süsteem. Veel kord: kui valitsemine on oskus, mida suudavad vallata ainult vähesed, siis on kahtlemata absurdne jätta poliitiline otsustamine lihtrahva hooleks. Teadmine ja huvid Üks teist laadi mõttekäik võib meid edasi aidata. Platon väidab, et valitsejatel on vaja ekspertteadmist. Kuid kas säärane teadmine on reaalselt saavutatav? Kui säärast asja nagu ekspertvalitseja pole tegelikult olemas, siis haihtub Platoni vastuseis demokraatiale eimillekski. Mõned kriitikud on väitnud, et tuleks olla väga skeptiline teesi suhtes, mille kohaselt on võimalikud erilist teadmist valdavad ekspertvalitsejad. Sageli öeldakse ju, et keegi ei saa mitte milleski absoluutselt kindel olla
välistada ebaproduktiivseid teemasid. Meri-Liis Laherandi andmetel võivad eksperdi- intervjuu ebaõnnestumisel olla põhjused: · ekspert blokeerib intervjuu, sest ei osutu vastupidiselt ootustele vastava valdkonna eksperdiks; · ekspert keskendub konfliktidele ning räägib intervjuu teema asemel asutuse siseasjadest ja intriigidest oma töövaldkonnas; · ekspert lülitab end ümber eksperdi rollist eraisiku rolli ning nii saadakse mitte loodetud ekspertteadmist, vaid infot tema isiku kohta (Laherand 2008: 199200). Vahevariant eduka ja ebaõnnestunud intervjuu vahel on ,,retooriline intervjuu". Siin peab ekspert loengu oma teadmistest, selle asemel et minna kaasa intervjueerija küsimuste-vastuste mänguga. Kui loeng puudutab intervjuu teemat, võib see ka kasulik olla. Kui ekspert räägib teemast mööda, on intervjueerijal raske olulise teema juurde tagasi pöörduda. (Flick 2006: 165) (vt eksperdiintervjuu kokkuvõtet lisa 2, lk 74)
annaabi.ee 
