kooriteosed ,,Missa" (1937), ,,Exultate Deo" (1941), ,,Salve Regina" (1941), ,,Ave verum corpus" (1952), ,,Stabat mater" (1950), ,,Gloria" (1959). Koorimuusika on Poulencil tõesti väga ilus ja meenutab Bachi stiili. Seda on ta ise ka ütelnd, et oleks tahtnud selle ajastul elada. Koorimuusika on tal ka väga hästi õnnestunud. Teadis, kuidas kirjutada seda huvitavalt ja leidis põnevaid värve ja faktuure. Aga on tunda, et vaimulik koorimuusika on rohkem eksperimenteerivam. Prantsuse kriitik Claude Rostand on ütelnud: ,,Poulencis elavad koos kaks hinge- munga ja poisijõmpsika oma". See näitab, et tal on loomingus kaks isiksust. Üks pool on vaimulik muusika ja teine instrumentaalmuusika ja filmimuusika. Poulenc kuulus ka rühmitusse ,,Six". Sinna kuulusid veel nt. Milhaud, Honegger, Auric, Durey, Tailleferre. See viis teda eemale impressionistist, aga tõi loomingusse jazzilike ja tsirkusmuusika elemente. Samas tugines ka
Sellel ajajärgul valmisid paljud vaimulikud teosed: Nt. kooriteosed ,,Missa" (1937), ,,Exultate Deo" (1941), ,,Salve Regina" (1941), ,,Ave verum corpus" (1952), ,,Stabat mater" (1950), ,,Gloria" (1959). Koorimuusika on Poulencil tõesti väga ilus ja meenutab Bachi stiili. Koorimuusika on tal ka väga hästi õnnestunud. Teadis, kuidas kirjutada seda huvitavalt ja leidis põnevaid värve ja faktuure. Aga on tunda, et vaimulik koorimuusika on rohkem eksperimenteerivam. Prantsuse kriitik Claude Rostand on ütelnud: ,,Poulencis elavad koos kaks hinge- munga ja poisijõmpsika oma". See näitab, et tal on loomingus kaks isiksust. Üks pool on vaimulik muusika ja teine instrumentaalmuusika ja filmimuusika. Poulenc kuulus ka rühmitusse ,,Six". Sinna kuulusid veel nt. Milhaud, Honegger, Auric, Durey, Tailleferre. See viis teda eemale impressionistist, aga tõi loomingusse jazzilike ja tsirkusmuusika elemente. Samas tugines
Isiklik traagiline pool on selle raamatu taga samuti, see tagamaa on see, et Paul-Eerik Rummo ema hukkus autoõnnetuses. Üks esileküündivamaid tsükleid on „Läbi talve“ ning see on pühendatud emale. Tundetoon on muidugi ka muutunud, kui „Ankruhiivaja“ on rõõmus raamat, siis see on väga rõhutatult talveraamat. Selle raamatu kõige erandlikum osa kannab nime „Väikese linna kohvikumuusika“ – kõige eksperimenteerivam osa. See on midagi sellist, mis jätkab Jüri Palmiste katsetusi. 60ndate keskpaigas on midagi traditsioonilisele maitsele, on ka Alliksaare austajale, see on ka ajaline taskaalupunkt. See raamat poleks tõenäoliselt aastal 1964 ilmuda saanud. Rummo sattus esteetilise avardumise alguspunkti ja see on kuidagi poeetiliselt väga veenev. See loob 60ndate Rummo legendi. Edasi hakkab ta seda lengendi lammutama.
annaabi.ee 
