● Suurlinn ● Maksimaalse kontsentratsiooniga linnaplaan ● Linnaehitusplaan - geomeetriliste joonte mäng ● Täisnurkne planeerimisskeem ja täisnurkselt ristuvad teljed ● LINTLINNA IDEE - sirged tänavad, ümarvormide vältimine ● Ristkujulise põhiplaaniga linnad täis pilvelõhkujaid (Champs Elysees) ● Küllaga ruumi haljastusele, puhke- ja jalakäijatetsoonidele (Pariis) ● KOMPAKTSUS ● IDEEDE PALJUSUS, MITMEPLAANILISUS, EKSPERIMENTAATORLUS JA UTOPISM ● MALELAUASKEEM ● Moodulsüsteem ● Konstruktivism Pärast II MS: ● Totalitarismi sissetung linnaehitusse ● IRRATSIONALISM ● INDIVIDUAALSUSE RÕHUTAMINE ● Siksakina looklevad hooned ● Realiseeris ennast Indiasse rajatud Chandigarhi linna projektis ● Rahvuslik koloriit ● Seos loodusega ● LINN - KUNSTILINE TERVIK ● Kõverjoonelised tänavad ● Arhitektuurseid vorme iseloomustab skulptuursus
Kolmandaks põhijooneks oli algupärandite osakaalu pidev tõus. Stiililiselt sööstis eesti teater teiste kunstide kannul 1920. aastail moodsatesse vooludesse, katsetades sümbolismi, impressionismi ja eriti ekspressionismiga. Sel kümnendil valitses kaasaegne tõlkenäidend, aga samas lavastati innukalt ka vanemat maailmaklassikat. 1930. aastad tõid tagasipöörde realismi, ning just nüüd haarasid omanäidendid ja algupäraste romaanide dramatiseeringud mängukavast juba ligi poole. Eksperimentaatorlus taandus 1930. aastail küll kogu Euroopas, kuid Eestis võis seda tendentsi tugevdada veel asjaolu, et siin oli kunstidel alles nüüd aega ,,järele teha" mõningaid varasemaid arenguetappe, mille vastu modernism mujal oli mässanud. Ometi ilmnes 1930. aastate lõpul ka Eestis märke maitsepöördest taas otsingulisematesse suundadesse. Eesti teater pärast II maailmasõda Jätkudes läbi kolme sõja-aasta (1941-1944) ning siis täie jõuga naasnud stalinliku terrori,
ainestiku puhul enamasti rahvatüki, linnamiljöö puhul salonginäidendi konventsionaalse võtestikku. A.H.Tammsaare, "Juudit", "Estonia", 1924, lavastaja Ants Lauter Maitsevalikute teatavat tasalülitumist ja üheülbalist väikekodanlikustumist soosis ka provintsiteatrite tava pealinna menutükke üle võtta. Eksperimentaatorlus taandus 1930. aastail küll 6 kogu Euroopas, kuid Eestis võis seda tendentsi tugevdada veel asjaolu, et siin oli kunstidel alles nüüd aega "järele teha" mõningaid varasemaid arenguetappe, mille vastu modernism mujal oli mässanud. Ometi ilmnes 1930. aastate lõpul ka Eestis märke maitsepöördest taas otsingulisematesse suundadesse. L.Koidula, "Saaremaa onupoeg", "Estonia", 1925, lavastaja Hanno 7
annaabi.ee 
