Kodutolm tolmu- ja aidalestad, koduloomad, prussakad Kus? Madratsid, pehme mööbel, põrand Kodutolmulest (Dermatophagoides pteronyssinus, Dermatophagoides farinae) 80-90% kodusest lestapopulatsioonist, nende elutsükkel 31 päeva (eluiga 120 päeva), soodne temperatuur 20 25°C, õhuniiskus 40 50%, pime keskkond, tolmulestad on pimedad Põhja Euroopas Dermatophagoides farinae (kuiv keskkond) Dermatophagoides pteronyssinus (Euroopa, niiske keskkond) Allergeensed ensüümid lesta ekskrementides Tsüstiin proteaasid Seriin proteaasid Peamine reservuaar voodi Sünteetilisest materjalist patjades lesta ja loomade allergeene 5 10 korda rohkem kui sulepatjades Päevas ca 20 ja elu jooksul ca 2000 väljaheitekuulikest, allergeen õhus püsib ~20 min, tolmulestad on loomulik inimasustuse koostisosa Allergeenide esinemist tolmus mõjutavad: · Väliskliima · Sisekliima · Hoonete tüüp · Koristamissagedus
paljudes veekogudes hävinud. Kokkuvõtlikel andmetel on ligikaudu veerand saarmapopulatsioonist samasuvised pojad, viiendik aastased noorloomad ja pisut üle poole vanaloomad (Laantu, 2010). 6. TOITUMINE 11 Joonis 3. Saarmas lutsuga. (autor: Arne Ader) Saarmas on kiskja, seega sööb peamiselt loomset toitu. Taimset materjali leidub maosisudes ja ekskrementides sedavõrd, kuivõrd see satub sinna koos muu söödavaga. Mõnikord võivad nad süüa kõrrelisi nagu koeradki, et puhastada soolestikku parasiitidest või väljutada sinna kuhjunud jääkaineid (Laanetu, 2007). Inimene on pidanud saarmast ikka kalasööjaks ja lausa kalaröövliks. Kalarikastel veekogudel sööbki saarmas peamiselt kalu, kuid suurel osal veekogudel peab ta leppima konnade, veeputukate ja vaid väheste väikeste kaladega. Varematel aegadel oli talvel üks
mille sees vastne areneb. Nukkumine mullas. Laialt on levinud veistel parasiteeriv veise nahakiin. Tekitavad kahju loomakasvatusele sellega, et rikuvad nahka, vähendavad piimatoodangut ja liha kvaliteeti ning tekitavad piina loomadele. Juhuslikult võivad sattuda ka inimesse. Inimese nakatumine võib lõppeda isegi surmaga. Lihakärblased on enamikus troopilised, sinised või rohelised, metallihelgiga kärbsed, kelle vastsed arenevad laipades, loomade ekskrementides, mõnikord ka elusate loomade organismis. Osa liikidest, sinised sini- lihakärbsed ja rohelised rohe-lihakärbsed on sünantroopsed ja omavad seetõttu epidemioloogilist tähtsust, kui mikroobide ja parasiitide munade edasikandjad. Raudkärblased on paksu nahkja kitiinkestaga, laia lameda keha ja tihedalt selle vastu liibunud tiibadega (osa tiivutud) putukad. Jalad pikad, tugevate hambuliste küünistega. Nad on kohastunud eluks karvade ja sulgede vahel ja toitumiseks peremehe verest
annaabi.ee 
