vastata igipõlisele küsimusele ,,mis on kunst?" ja kuidas kunsti ikkagi defineerida. Järgnevates lõikudes tuuakse välja uurimus- ja teadustöid, mis on varasemalt tegelenud sama temaatikaga. Tuuakse välja Wittengsteini uurimus, mis väidab, et kunsti kui niisugust ei saa üldse defineerida. Samuti vaadeldakse Williami Kennicki uurimustöid, kes oma 1958. aastal ilmunud artiklis ,,Kas tarditsiooniline esteetika põhineb eksitusel" väidab, et pole vaja tunda ei definitsiooni ega teooriat, piisab vaid teadmisest, et ühte gruppi kuuluvaid, ühe sarnase nimetajaga asju, kutsutakse kunstiteoseks. Morris Weitz toob välja oma artiklis "Teooria osast esteetikas" (1956) samuti asjaolu, et sõna "kunst" kasutusala ei saa lõplikult kindlaks määrata, sest kogu aeg tekib uusi kunstivorme ja liikumisi, mis seavad professionaalsed kunstikriitikud küsimuse ette, kas kunsti mõistet tuleks jällegi laiendada.
Wittgenstein selgitab: "Ma ei oska neid sarnasusi paremini kirjeldada kui sõnaga "perekonnasarnasused", sest niimoodi kattuvad ja ristuvad ka mitmesugused perekonnaliikmete vahel esinevad sarnasused: kasv, näojooned, silmade värv, kõnnak, temperament jne, jne. -- Ma ütleksin: "mängud" moodustavad ühe perekonna" (1958: 32). Analoogilise arutluskäiguga kunsti suhtes tuli välja William Kennick, kes oma 1958. aastal ilmunud artiklis "Kas traditsiooniline esteetika põhineb eksitusel?" (Kennick 1958) väitis, et me võime küll uurida erinevaid kunstiteoseid, näiteks lugeda Keatsi luuletust, George Elioti romaani, Sophoklese ja Shakespeare'i näidendeid, kuulata Mozarti ja Stravinski muusikat ning vaadata Giotto ja Cezanne'i maale, aga see ei aita meil näha, mis kunst on. Viga ei peitu mitte kunstiteostes ega vaatajas, vaid valesti püstitatud küsimuses. Sõnal "kunst" on lihtsalt hulk erinevaid kasutusi. Kennicki meelest me üldjuhul teame, kuidas sõna "kunst" kasutada
sisaldavatest pähikutest; värvuselt punakas või kollakaspruun, hiljem pruun. Emakasuudmeid 2. Õitseb mai lõpul, juunis; viljub juulis, augustis. Põisik 2,5-3 mm pikk, tuhmpruun, aheneb järsult pikaks nokaks. Kasutamine: sobiks toormaterjaliks paberitööstusele, kui varud oleksid suuremad. ÜMARTARN Carex diandra; diandra (kr.k.) kahetolmukaline. Nimi põhineb F.P. Schranki eksitusel, kes arvas, et ümartarnal on isasõis ainult kahe tolmukaga. Kasvukoht: märjad puisniidud, lodud, lodumetsad, sood, siirdesood, järvede kaldaosades. Ümartarn on mitmeaastane, hallikasroheline, 25-60 cm kõrge, hõremurusalt kasvav, lühikese risoomiga lõikheinaline. Kõrgeid mättaid ei moodusta. Varred püstised või kaardunud, jäigad, karedate servadega, alumised lehetuped ilma mustade lihtkiududeta. Lehed jäigad, 1-3 mm laiad, enamasti varrest lühemad
annaabi.ee 
