Kui kunsti ei oleks, siis ... Kunst on saanud alguse juba mitmeid sajandeid tagasi. Igal ajal leidus palju neid inimesi, kes panid kunsti väärtuse esikohale. Kunst on väga lai mõiste ning igaüks defineerib selle enda jaoks erinevalt. Kunste on nii palju erinevaid, et iga inimese jaoks on olemas viise, kuidas ennast välja elada. Inimestena on meil kalduvus hakata kummardama ebajumalaid, tähtsustama väärtusetut ning jääda oma otsingutel eksinuks. Meil on vaja midagi, mis selgitaks meile meie olukorda ning avaks meie silmad ununenud väärtustele. Kunstil olgu see kirjandus, muusika, arhitektuurimälestised või maalikunst on inimestele alati midagi öelda. Kujutagem aga ette, et ühel päeval ärgates, saame me aru, et sellist asja nagu kunst enam ei eksisteeri. Mida nüüd peale hakata? Mille poole pöörduda oma arusaamatuses? Kuidas edasi elada? Ise olen ma inimene, kes juba lapsest saati austab kunsti. Minu jaoks on
Kunst meenutab meile igavesi väärtusi Inimestena on meil kalduvus hakata kummardama ebajumalaid, tähtsustama väärtusetut ning jääda oma otsingutel eksinuks. Meil on vaja midagi, mida selgitaks meile meie olukorda ning avaks meie silmad ununenud väärtustele. Kunstil olgu see kirjandus, muusika, arhitektuurimälestised või maalikunst on inimestele alati midagi öelda. Kuidas saab kunst meile meenutada neid väärtusi, mille olemasolu kipume unustama? Kiire elutempo ning aina keerulisemaks muutuva maailma tõttu jäävad meil sageli elu kõige peenemad ja tähtsamad nüansid märkamata. Unustatakse, et on olemas nähtusi,
Ja juba ei-tea-mitmendat-korda leiavad uurivad ajakirjanikud ja opositsioonipoliitikud, et võimumehed ei ole kuigivõrd eetilised ja nende eetiline pale on õige määrdunud. Ikka ja taas ilmneb, et meie liidrid arendavad lisaks riigiasjadele ka oma pere- ja sõpruskondlikke asju. Seda tegevust saaks kuidagimoodi ja teatud tingimustel nimetada ka "teatud infrastruktuuri valdkondade või sfääride arendamiseks". Varasemad üritamised on läinud üsna tavapärast rada mööda: eksinuks ei ole keegi ennast tunnistanud ja ühiskondki on tasapisi lasknud esialgsel suurel lärmil ja hasardil lasknud hääbuda ning seega ise osutunud ekslikuks. Miks juhtub küll nii, et meie poolt ära valitud parimad pojad hakkavad võimul olles käituma nõnda, et suur hulk rahvast ja ajakirjanikest saavad nende peale õige tigedaks? Oleks veel, et võimumehed ja lehemehed oleks võõrad, kuskilt ostetud või laenatud. Ei, kõik on täitsa omad eesti mehed nii ühel kui teisel pool.
Jällegi pole muud võimalust, kui et vähemalt üks vaidlejatest eksib. Kõigepealt väiksem mure: kui pidada vältimatuks, et üks vaidleja eksib, siis tuleks ju arvestada ka võimalusega, et eksivad mõlemad. Sellisel juhul jääbki lahendus saamata või on saadud lahendus objektiivselt vale. Suurem seletuse puudujääk tekib aga selles levinud olukorras, kus kõigi vaidlejate pädevus on üsna selgelt väljaspool kahtlust, ja ühegi neist eksinuks tembeldamine ei ole arvessetulev variant. Kui sõnade tähendused oleksid koodis fikseeritud, nagu näiteks neilsamadel kohtus vaidlevatel juristidel on mugav mõelda, siis ei oleks vaidlemisel mõtet, vaid tuleks õige tähendus järele vaadata. Ja kui teksti tähendust oleks võimalik objektiivselt tuvastada, siis ei saaks samale tekstile tuvastada rohkem kui üht tähendust. Vajadus inimeste keelelist käitumist masina jaoks modelleerida
annaabi.ee 
