FILMIKUNST Janno, Hendrik, Vahur, Aednik. 9c Filmikunst Filmikunst on kunstiliik, mille alla kuuluvad kunstiteosed ja filmid. Filmikunsti jaotus. Filmide jaotus zanrideks on nende liigitamine teemade järgi ehk selle järgi, millest film on: dokumentaalfilmid on dokumenteeritud sündmustest, armastusfilmid armastusest jne. Zanride alla kuuluvaks võib lugeda ka ekraniseeringut, samas võib ekraniseeringuid viia erinevate filmizanride alla. Zanr erineb stiilist selle poolest, et erinevaid stiile saab rakendada erinevatele zanritele. Samuti on võimalik zanride kombineerimine, näiteks ulmeseiklusfilm või õuduskomöödia. Filmikunsti ajalugu. 1895 leiutasid Auguste ja Louis Lumière kinesgraafi - kaamera, printer ja projektor koos. Esimene film 1895: http://www.youtube.com/watch?v=OYpKZx090UE 1920ndatel aastatel lisati Lumière must-
faktist, et raamatus oli Laural poeg, filmis aga tütar, ning lõpetades sellega, et kõik oli täiesti pea peale pööratud. Seda nii sündmuste sisu kui ka ajalise järjestuse poolest. Filmis oli ka üks tegelane - Mati keda raamatus ei olnud. Tundus, et sarnasused raamatuga olid ainult peamised tegelased, mõned üksikud sündmused ja tegevuspaik. Undi originaalteksti on filmis alles õige vähe, kuid dialoog polegi selles linateoses kesksel kohal. Tuleb lihtsalt tegevust jälgida. Kui ekraniseeringut kirjaniku tekstiga pisut võrrelda, siis tundub, et Õunpuu on tõstnud esile kaks üsna vastandlikku noort meest-sveitseri ja kirjaniku-ning huvitub ülejäänutest hoopis vähem. Filmi naisrollid, Maarja Jakobsoni mängitud Laura ehk välja arvata, on minu meelest üsna karikatuursed ja tühjad. Taavi Eelmaa mängitud sveitser Theo restoranist Miraaz on mu meelest parim roll selles filmis. Punases
melanhoolsemaks, kui see juba on. Ehk oli asi ka minus, et ma ei suutnud filmi kuidagi teisiti võtta, kui üht tumedat, sünget, melanhoolset ja masendavat filmi. Minu meeleolu olid vastavaks kujundanud kõikjal maad kattev hall lörts ja esmaspäev oma esmaspäevalisuses unine ja hall. Olin isegi üllatunud, et selleks ajaks, kui "Hamlet" oli kestnud umbes kolmveerand tunni jagu, polnud mu silmad kordagi kinni vajunud. Üllatunud, sest kuigi Grigori Kozintsevi "Hamleti" ekraniseeringut peetakse üheks parimaks jättis see minu täiesti külmaks. Peale filmi lõppemist küsis sõbranna, kuidas film meeldis ja ma ei osanud tema küsimusele midagi vastata. Ohkasin ainult, et ei tea küll, kuidas ma selle retsensiooni valmis kirjutan, kui see minus mingeid emotsioone ei tekitanud. Sellegipoolest tuleb nentida, et ka mina pole kivist ning midagi head suutsin ma selles filmis siiski leida. Nimelt oli Immokentu Smoktunovski osatäimist Hamletina
oma elu kaalule olukorras, kus puhkev Eesti riik on veel nõrk. Samuti on film tabanud Vabadussõja algperioodi sõjalist ja sotsiaalpoliitilist olemust ning ümbritsevat olustikku ja olmet. Mis puutub erinevustesse raamatust, siis eks olnud juba Kivikase romaan läbi elatud sündmuste ja mõtete kirjanduskunstiline väljendus ja mitte igati täpne dokument või protokoll. Võttes filmi iseseisva kunstiteosena ja mitte ainult kui romaani ekraniseeringut, on tegu toreda ja haarava filmiga, olgu see siis paiguti melodramaatiline või mitte. Mõneski mõttes pakub film rohkemat kui romaan. Näiteks filmi algus saksa ohvitseride kõneluse, noorte poolt „aja seisma paneku“ ja lippude vahetusega, annab paari lause ja efektiivse visuaalse sümboolikaga hästi edasi ajaloolise tausta. Emotsionaalselt väga mõjuv ja visuaalselt suurejooneline on lahingustseen, kus vaenlase eliitüksuse, läti punaste küttide kolonn läheneb
kus puhkev Eesti riik on veel nõrk. Samuti on film tabanud Vabadussõja algperioodi sõjalist ja sotsiaalpoliitilist olemust ning ümbritsevat olustikku ja olmet. Mis puutub erinevustesse raamatust, siis eks olnud juba Kivikase romaan läbi elatud sündmuste ja mõtete kirjanduskunstiline väljendus ja mitte igati täpne dokument või protokoll. Võttes filmi iseseisva kunstiteosena ja mitte ainult kui romaani ekraniseeringut, on tegu toreda ja haarava filmiga, olgu see siis paiguti melodramaatiline või mitte. Mõneski mõttes pakub film rohkemat kui romaan. Näiteks filmi algus saksa ohvitseride kõneluse, noorte poolt ,,aja seisma paneku" ja lippude vahetusega, annab paari lause ja efektiivse visuaalse sümboolikaga hästi edasi ajaloolise tausta. Emotsionaalselt väga mõjuv ja visuaalselt suurejooneline on lahingustseen, kus vaenlase eliitüksuse, läti punaste küttide
Neuland võttis asja üle, kusjuures tal polnud üldse aega ette valmistada, ta mõtles näiteks kohapeal välja eestlastele etnograafiat. Stsenaariumis peituvaid võimalusi ei õnnestunud välja mängida. Palju sa üldse stsenaariume ja näidendeid oled kirjutanud ja paljusid sa neist õnnestunuks pead? Oeh, seda on kole raske öelda. On veel ekraniseeringud, näiteks "Libahunt" VGIKi jaoks. Originaalstsenaariumi ja ekraniseeringu vahe on üsna oluline, ekraniseeringut ei saa päris oma teoseks lugeda. Mul on mitu üsna huvitavat lühifilmide stsenaariumi, millest pole asja saanud. Inimene ei hakanud ju meie kultuuriruumis päris tühja koha peale stsenaariumi kirjutama, igatahes mitmed asjad on seisma ka jäänud. "Tallinnfilmis" toimetajana ei tahtnud ma põhimõtteliselt omi asju pakkuda. Kuidas see töö seal stagnaaegses "Tallinnfilmis" käis? Kas toimetajal tuli palju
annaabi.ee 
