ka eklektilise filosoofia, mille esindajaiks võib pidada muu seas Cicerot ja Plutarchost, tegutsesid ikka veel Platoni akadeemia ja peripateetikute kool. Hilisantiikaja filosoofia - Antiikaja lõpu filosoofiat iseloomustab üha tugevnev usundilisus. Maisusele seljapööramist soodustas Rooma riigi langus. Klasse, ühiskonnaakihte ja rahvaid haaranud kindlusetus- ning väljapääsmatustunne. Ka stoikute, küünikute, Aristotelese, skeptikute ja eklektikute õpetusse sugenes usun- dilisi jooni, erandiks oli üksnes epikureism. Platoni filosoofia teisenes uusplatonismiks ning sellest sai hilisantiikaja filosoofia peamine vool. Uusplatonismi tekkele eelnesid katsed ühendada kreeka, Idamaade ja juudi filosoofia (Philon) sugemeid ning pütagoreismi uuendamine. Neid kõiki iseloomustas tugev müstitsism ja tunglemine ülemaisusse. Uus-platonismi rajas Ammonios Sakkas, tuntuimad esindajad olid Porphyrios ja Proklos, kuid keskseks kujunes Plotinos
teadusaladel. Ta õigustas klassierinevusi, kurnamist ning rõhumist (orjapidajate ideoloog). Aristotelese koolkonnast on pärit õpetus argumenteerimisest (dialektika, loogika, keelefilosoofia). 11.)Hellenismi aja filosoofia- toimusid sügavad ühiskondlikud muudatused. Inimkeskne hoiak füüsika- ja loogikaküsimuste käsitlemisel (näit stoikude ja Epikurose f.-s). 12.)Hilisantiikaja filosoofia- stoikude, küünikute, Aristotelese, skeptikute ja eklektikute õpetusse sugenes usundilisi jooni. Platoni f teisenes uusplatonismiks ning sellest sai selle aja peamine vool. Uusplatonismi tekkele eelnesid katsed ühendada kreeka, Idamaade ja juudi filosoofia sugemeid ning pütagoreismi uuenemine. Neid kõiki iseloomustas tugev müstitsism ja tunglemine ülemaisusesse. Mõtlemise arendamine, mis algas koos antiikfilosoofiaga oli kogu teaduse arengu tähtis eeldus. Teemasid kreeka teaduses 1. Õpetus algelementidest ja vastandeist – keemia, meditsiin 2
kummardamisest. Hakati revideerima erinevate koolkondade seisukohti, otsima neile uusi põhjendusi, looma uusi lähenemisi. Nimetus eklektism tähendas algselt valikut. Eklektikuiks nimetati neid filosoofe, kes polnud loovad, vaid valisid (eelkõige õpetamise eesmärgil) kõigilt filosoofidelt seda, mis tundus neile positiivne ning kasutamiskõlblik. Tänu neile on säilinud suur osa praegu teadaolevast filosoofilisest pärandist. Muidugi tuleb eklektikute tegevuse 48 juures silmas pidada ka nende võimalikku pinnapealsust või isegi ebakompetentsust valiku tegemisel. Tähtsamaid eklektikuid oli Marcus Tullius Cicero (106-43 e. Kr.), kes oli kreeka filosoofia suurimaid populariseerijaid Rooma maailmas. Oli tõeline valikutegija: tunnetusteoorias kaldus ta ilmsesti skeptitsismi, eriti Karneadese poole, eetika osas eelistas stoikude ja
annaabi.ee 
